Mis on suvi? Üks
tore aeg. Mis on suvel väljaspool linna mõningaseks puuduseks?
Erinevate putukate rohkus, kes tahavad su keha tarbida. Kärbsed,
sääsed, parmud ja kes kõik veel. Võrdlemisi tüütud ja
rohkearvulised olendid, kas pole? Kes sind kõikjalt leiavad? Kus
toimub Hargla teksti tegevus? Kuskil kolkas ühes värskes
turismitalus maalilise metsajärve ääres. Mida peategelane kirjanik
Ervin teeb? Jalutab ringi, istub õhtuti järvekaldal, kirjutab
romaani värskes õhus. On soe, on mõnus... ja ei ühtki kiuslikku
putukat pinisemas ega surkimas. Alles mõnede päevade möödudes
mainib autor möödaminnes, et parmud kiusavad hobust (lk 1472). Aga
Ervin, teda ei häiri kesksuviselt kaunis looduses miski...
“Ervin oli hea ujuja, talle meeldis ujuda, ehkki ta teadis väga hästi, et kõigist oskustest, mis on inimesele antud, on ujumisvõime kõige mõttetum. Inimene on loodud kõndima, mitte lendama ega ujuma, aga ometi Ervin ujus. Enamik inimesi teeb pidevalt seda, milleks nad loodud ei ole, ja mõned suudavad seda isegi nautida.” (lk 1466)
Idüllilisest
suvitusromantikast on Hargla jutt siiski kaugel, lugu areneb üsna
karmiks ja finaal on täiesti bloody sadistlik. Nimelt on jutu algul
nooremapoolne menuautor Ervin saadetud metsavaikusesse kirjutama
rüütliromaani armastusest. Kirjutamine eriti ei edene, sest pole
seda õiget ideed, mille ümber rüütliromaani keerutada (teema on
Ervinile iseenesest selge, ta varemgi keskaegseid olusid menukalt
käsitlenud); ja eks ole muidki segavaid asjaolusid loomeprobleemide
püsimiseks (kuid sutsavaid putukaid pole!). Taga hullemaks,
turismitalus lähevad päevad peagi Ervinist paar aastakümmet vanema
perenaise imetlemisega pigem nahka... ja ühtäkki on kirglik mees
segatud kahe suguvõsa verisesse arveteklaarimisse, mis vahelduva
eduga on dekaade pulbitsenud.
“Kuuekümnendad olid möödunud nii, et jaanitulele tuldi ikka, väntvõll hõlma all, ning aasa peal peeti maha kõvad taplused, nugade ja kaigastega. Räägitakse ühest traktorilahingust, kui 1965. aasta septembris olid põllu peal traktorid üles rivistatud nagu tankid, traktorid kihutasid teineteisele otsa ja järgnes rusikavõitlus. Pool kolhoosi masinaparki sõideti sodiks.” (lk 1485)
Ja Ervin püüab
seda taaseskaleeruvat konflikti lahendada rohkem või vähem
tsiviliseritud moel (toimumisajaks on ikkagi 2013!), kuid asi läheb
vähe väga nihu. Tekst on siis etnoõuduse vaimus lugu, neid on
Hargla varemgi mõnuga kirjutanud, või noh, raha teeninud. Huvitav
(kui mu mälu ei peta), siis Hargla külajutud toimuvad alati
suvistes tingimustes, ikka heinamaad ja küünid ja veekogu ja
naised, kes on kõike muud kui tavalised naised (nojah, peategelasel
on üldiselt endal selline tavapärane naisuke või sõbranna).
Eestimaa, see võib olla üks kole paik, täis tumedaid kirgi ja
mustikaid...
Lisandus:
loterii fb lehel sooviti, et annaksin tekstile hinnangu:
Loterii a) mulle üldse ei meeldi, kui peategelaseks on loomevaevustega autor (või üleüldse kirjanik); b) samas läks tekst ootamatult splätteriks; c) huvitav, kuidas Hargla segas rüütliromaani tänapäevaste oludega; d) tõepoolest, kuidas saab eesti suvest kirjutada putukateta?; e) Harglal on paremaid tekste tänapäeva ainetel ("Minu päevad Liinaga")
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar