Viimase aja üks
igavamaid lugemiselamusi, ja samas üks põnevamaid järelsõnasid,
mis viimasel ajal tõlkeraamatutele lisatud. Probleem siis muidugi
selles, et see kõrgelt hinnatud klassikaline teos pole mu teetass,
aga noh, kui kätte sattus, eks siis kogemuse mõttes võis läbi
lugeda (ja eks seljakotti mahuvad ikka paremini õhemad raamatud kui
mõni Abercrombie tellis). Lühidalt kokku võttes (vt lk 174):
staatiline ilutsemine nabavahtimise teemal, tammumine kujutluste ja
aistingute nautimistes. Kuid õnneks jagub autoril mõningast
irooniat peategelase kirjeldamiseks; hea, et miski pole püha. Lugu
kui sellist on raske kokku võtta, tegemist pigem esseeliku vaatega
ühe egoisti mõttemaailma, tema haigustest vaevatud keha ja vaimu
rohkem või vähem erilistest naudingutest. Raamatud, lõhnad,
religioon, terake meelelisust. Klantssaareke keset roiskumist.
Arvatavalt on
tõlkijal selle tekstiga päris palju jändamist olnud, kõik see
sõnavara, mis ta on pidanud leidma peategelase tundevirvenduste või
loetelude kirjeldamiseks. Ja muidugi tõlkija järelsõna, mis avab
huvitavat tausta autorist ja teosest, ning ärgitab alternatiivsetele
mõtetele. Tore, et kirjastus sellise sarjaga järjepidevalt vaeva
näeb.
Kuidas peategelane
mõtles Londonisse minna, kuid jäi Pariisi lokaalidesse toppama:
“Nüüd oleks ta veel joostes jaama jõudnud, aga otsatu vastikus reisi vastu, tungiv vajadus paigale jääda võtsid ta üle võimust aina selgema ja vääramatuma jõuga. Mõtlikult laskis ta kuluda veel mõnel minutil, lõigates nii läbi taganemistee, ja mõtles endamisi: “Praegu peaksin kassa juurde kiirustama, trügima, et pakikandjat leida: milline tüütus! milline vaev see oleks!” Ja ta kinnitas endale taas: “Lõppude lõpuks kogesin ja nägin ma ju kõike, mida tahtsin kogeda ja näha. Ärasõidust peale olen ma juba küll ja küll inglise elu maitsta saanud; peaksin olema arust ära, et kustumatuid muljeid mõttetu kohamuutusega kaalule panna. Milline meeltesegadus mind küll haaras, kui üritasin oma ammuseid tõekspidamisi salata, oma peas sündinud vaguraid fantaasiapilte tõrjuda, ja jäin nagu vana narr uskuma, et väljasõit võiks olla vajalik, huvipakkuv ja kasutoov! Ennäe,” ütles ta pilku kellale heites, “ongi aeg koju pöörduda.” Ja sedapuhku tõusis ta püsti, väljus, käskis voorimehel end Secaux' jaama viia ja naasis kõigi oma pakkide, kohvrite, kottide, reisipleedide, vihmavarjude ja jalutuskeppidega Fontenay'sse, tundes füüsilist kurnatust ja vaimset väsimust nagu pikalt ja ohtlikult reisilt koju saabuv mees muiste.” (lk 122-123)
Lahendus neile, kes
peavad valke manustama:
“Ta muremõtted lahtusid; liiati olid ka ta vaevused järele andnud ja nõrkusesse, mida ta kõigis ihuliikmeis tundis, oli segunenud midagi magusat, midagi ähmaselt ja rambelt paitavat; ja lõpuks oli ta hämmeldunud ja rahul, et polnud kokku kuhjatud drooge ja rohupudeleid, ning kahvatu naeratus väreles ta huulil, kui teenija tõi kohale peptooniga toiteklistiiri, hoiatades, et protseduuri korratakse kolm korda kahekümne nelja tunnu jooksul.
Protseduur õnnestus ja des Esseintes pidi tahes-tahtmata end sõnatult õnnitlema selle sündmuse puhul, mis mõnes mõttes kroonis eluviisi, mille ta oli endale kujundanud; tema kunstlikkuseihalus oli nüüd, ilma et ta seda soovinud oleks, kõrgeimal astmel teoks saanud; kaugemale minna polnud võimalik; sel viisil toidu manustamine oli kahtlemata ülim hälbimus, mida oli võimalik toime panna.” (lk 183)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar