Põhimõtteliselt
on tegemist noortekirjandusega, on selline ulmega vürtsitatud
tänapäevane muinaslugu. Nagu eelmises raamatus, jälle kõiksugu
päkapikud, härjapõlvlased ja muidu mütoloogilised tegelinskid,
jälle ohtlik quest tundmatusse ning heade võit. Tegemist pole hea
ilukirjandusega, selles jääb see tekst liialt pinnapealseks (no
pidevalt möllavad deus ex machina lahendused); küll on aga
positiivne see, et tegelased on sellised... heasoovlikud. Sõbralikud
ja abivalmid, kui vaid teisel häda käes. Selles on miskit
vanamoodsat, idealistlikku, unustatut. Sa loed maailmast, mis on
väliselt külm ja ohtlik, kuid selle kareduse kaaluvad üle
positiivsed tegelased. Kes, tõepoolest, on kaine peaga võttes üsna
lapsikud. Kuid selle võib unustada, miks mitte minna unistustega
kaasa. Parem eskapism kui meelemürgid.
See, mida mõni
armastatud autor kirjeldaks paari romaanitellisega, lahendab Simak
lühikeste ja hoogsate peatükkidega (tõsi küll, ega quest algusest
lõpuni võtagi siin palju aega, mõned nädalad ja kõik). Asjad
lihtsalt juhtuvad, ja ongi kõik. Ega tegelased eriti imestagi kõige
selle üle, mis neid tabab – jah, on teised dimensioonid, jah, on
tulnukad, jah, juhtub kõiksugu imesid ja kummalisi pääsemisi. Siin
ei ole lugeja poolt midagi kaine mõistusega osadeks lammutada, tuleb
vaid autori käikudega kaasa minna. Eks see muidugi sõltu lugejast
ja tema meeleolust, kas ühineda sellise hipiulmega või olla
tähenärija. Eksole, vahel ei pea olema kainemõistuslik. Las siis
asjad juhtuvad nii nagu need juhtuvad, ega see lugemisel tükki
küljest võta.
“Kindlaid fakte siin pole, mõtles Cornwall, ei mingit tegelikku informatsiooni. Keerad ennast mingisse suunda ja komberdad edasi, lootes, et mõne aja pärast leiadki selle, mida otsid.” (lk 174)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar