13 märts, 2014

Ray Bradbury – Marsi kroonikad (1974)

Selgub, mis juhtus Marsi Esimese Ekspeditsiooniga, ja mis järgnevatega (ei unune kapten Williams ja ta seltsimehed!). See, et Bradbury Marss on niivõrd Maa-sarnane, tekitab muidugi küsimuse, et millega on selle teksti puhul õigupoolest tegemist – kas teaduslik fantastika, noortekirjandus või siis hoopiski fantasy? Sest noh, Bradbury Marss pole tõepoolest midagi ligilähedast sellele, mis nende lugude kirjutamise ajaks planeedist teada oli (eks jah, võinuks ju välja mõelda mingi suva planeedi, aga eks see Marss ole kõigile teadatuntud jne). Osaliselt saaks seda raamatut pidada nö Ameerika koloniseerimiseks vol II, ainult et teises võtmes (jah, haigused hävitavad põliselanikud ja hoolimatus nende kultuuripärandi; kuid mustanahalised tulevad seekord ise siia ameeriklaste tagakiusamiste eest – kuigi hiljem pole Bradbury tekstis sellest immigratsioonist märkigi; näiteks miks pidanuks nemad Marsilt tagasi naasma Maa sõdadesse nagu teised kolonistid?).


Ühesõnaga, autor ei taotle mingit autentsust või ennustamistäpsust – kuigi jah, külma sõja kasvandikuna näeb Bradbury maalaste tulevikku enam kui tumedalt. Tegelased jagunevad rikkalikult mitmesse ilmakaarde, on kasuahneid sitapäid ja nooruslikke idealiste, on segipööranuid ja kulundpäid. Ja võibolla on Marss autorile miski puhastustuli, tõsi küll, milliste kannatuste ja genotsiidi hinnaga? Nagu ütleb raamatu eessõna autor, inimkond lihtsalt ei saa olla hävitamata teisi ja keskkonda, sest noh, mass on rumalam kui indiviid. Peale mind tulgu või veeuputus.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Arvan et mulle enimmõjunud looks oli "Usher II", kummardus Edgar Allanile, juba lapsepõlvest peale.

L.