04 aprill, 2014

Heli Reichardt – Walpurgi öö (2014)

 Raamatu sisu on umbes selline – on 2020. aasta sügistalv ning elu Eestis on üsna hapu ja aina hullemaks läheb. Loodetud Euroopa ühise majandusparadiisi asemel on kauba- ning energiapuudus ning üleilmse terrorismiohu tõttu on isikuvabadused õige napid. Euroopa Liit on lagunemas (ja selle segaduse käigus avanud piirid Venemaaga) ning Eestis tegutsevad mitmed kummastavad ja mõjuvõimsad organisatsioonid, nagu näiteks kristlik Vähemate Vendade ordu (niisamuti kaovad inimesed, küll korrakaitse või selle ordu kätesse). Igapäevane eluolu meenutab rohkem kaheksakümnendate aega (defitsiit ja sellega kaasnev sahkerdamine) kui seda pudipadi küllust, milles me 2014. aastal elame.

Ja selles ahistavas atmosfääris elutseb keskealine tõlkija Helde, kes koos tütre ja täditütretütrega elab Nõmme ühes ajalooga majas. (Ja mina kui endine nõmmekas teavitan kindlameelselt, et Nõmme on üks Eesti väikekodanluse kantse.) Õnnetu juhuse läbi saab Helde tuttavaks leskmees Eediga, kellega puhkeb armastuslugu – kuid ühtlasi sekkub Helde ellu Eedi kaudu see mõjuvõimas sekt, kel probleeme Eedi ja tema suguvõsaga. Armulugu areneb, kõik on õnnelikud leskede teineteise leidmise peale – välja arvatud Vähemate Vendade ordu, mis otsustab Eedi ja ta lähedased Eestimaa pinnalt kaotada (varjatud küüditamine on vähe midagi muud kui neljakümnendatel juhtunu). See õudustäratav probleem siiski laheneb 2021. aastal ja seda väga viimasel hetkel... kui vene rahuvalvajad asuvad Eestis rahu teostama (see ongi siis volbriöö?). Mis just täpselt juhtub, ei hakka ma ega autor siin paljastama.

Raamat on niisiis üsna masendav tulevikustsenaarium. Korrumpeerunud võim, isikuvabaduste vähendamine, läbipaistmatute organisatsioonide võimutsemine, kauba- ja energiapuudus ning lisaks veel Venemaa “rahuvalve” (mis siis ühtlasi soovib rubla kasutuselevõttu jne). Ikka on inimesi, kes sellises vees kõige parema meelega lupsu löövad ja tallalakkumisega kannuseid teenivad. Autor ei anna selgitavaid nägemusi, miks just olukord on selline nagu ta on – miks mingi sekt omatahtsi võimutseb, mis selle Euroopa Liiduga siis sai, miks üldse idariigi rahuvalve võimutsema lasti. Raamatu peategelane on väike inimene, kes teeb tööd ja rabeleb olemasolu nimel, need mängud käivad selgelt üle tema pea. Ja veel üks asi – autoril pole suuremat aega oleviku käsitsemiseks, sest...

... sest peategelane Helde mälestused võtavad tekstist ilmatuma osa. Milline oli tema lapsepõlv, millised eripärased sugulased tal olid, millised aga suhted meestega. Või kasvõi sellised heietused, et kuidas enne hambaravi toimis. Ma saan aru, et tegelastele tuleb tausta luua jne, aga selline mälestuste üleküllus on ehk ilukirjanduse jaoks liiast. Lisaks võinuks tekst olla rohkem liigendatud, igasugu üleminekud minevikus ja olevikus oleks niimoodi paremini jälgitavad – ja üldse saanuks teksti inimlikumalt lugeda. (Muidugi, eksperimentaalsem kirjandus võib teha mis iganes – samas kahtlen, kas autoril eksperimentaalsus meeltel.) Kõik need mälestustes pendeldamised viivad tegelikku juttu (minusuguse lugeja) jaoks üsna vaevaliselt edasi.

Võikski öelda, et võimaliku ohuromaani asemel on tegemist raamatuga kesk- või vanemaealistele naistele. Helde elukäik on igati dramaatiline – ta on adopteeritud laps, nooremana sai ta suhtest abielumehega tütre, hiljem abiellus ta väliseestlasest armastatuga ja see suri mõne aja pärast salapärasel viisil, ning nüüd peab 44-aastane naine lesepõlve tädilt päranduseks saadud Nõmme majas koos tütre ja täditütre tütrega (täditütar on samal ajal Soomes õnne otsimas). Ühesõnaga, draamat ja pisarakiskumist ja eesti naise rammu enam kui küll. Omaette liin on veel lisaks kristlik teema, millega mitmed tegelased (ja eesti ühiskond) rohkem või vähem kokku puutuvad. See pole just otseselt kristlik propaganda, küll aga, noh, eluviis kui selline, millega muidu vähemalt mina kokkupuudet ei oma. Omamoodi hirmus mõelda, et on inimesi, kes niimoodi sektide mõjuvallas.

Kokkuvõtlikult siis, raamatus on elemente ohuromaanist, naistekast ja kristlikust värgist. Elu kui äraspidistel kaheksakümnendatel, euroajast tagasi nõukaaega. Mis on raamatu pealkirjal ja kaanekujundusel pistmist teose sisuga, ei oskagi öelda.

“Avamispäeval oli ette nähtud ka toidupakkide jagamine – tellimisnimekirjad olid ära antud juba nädal aega tagasi. Kõik olid ärevil ja õhinas nagu lapsed jõuluvana tulekut oodates.
Helde oli võtnud valikust enda meelest parima, mis võtta andis – poolteist kilo seakarbonaadi, kilo viinereid, pool kilo juustu, karbi kohaliku Kalevi šokolaadikomme, paki kohvi ja loodetavasti ehtsad spagetid. Tavapoes müüdavatest nätsketest makaronidest oli kõigil kõrini. Küllap ta selle kandamiga kuidagi koju jõuab, peaasi, et antakse.” (lk 80)

reaktor 
kirjanduslik päevaraamat

Kommentaare ei ole: