Raamatu sisu on umbes selline – on 2020. aasta sügistalv ning elu
Eestis on üsna hapu ja aina hullemaks läheb. Loodetud Euroopa ühise
majandusparadiisi asemel on kauba- ning energiapuudus ning üleilmse
terrorismiohu tõttu on isikuvabadused õige napid. Euroopa Liit on
lagunemas (ja selle segaduse käigus avanud piirid Venemaaga) ning
Eestis tegutsevad mitmed kummastavad ja mõjuvõimsad
organisatsioonid, nagu näiteks kristlik Vähemate Vendade ordu
(niisamuti kaovad inimesed, küll korrakaitse või selle ordu
kätesse). Igapäevane eluolu meenutab rohkem kaheksakümnendate aega
(defitsiit ja sellega kaasnev sahkerdamine) kui seda pudipadi
küllust, milles me 2014. aastal elame.
Ja selles ahistavas atmosfääris elutseb keskealine tõlkija Helde,
kes koos tütre ja täditütretütrega elab Nõmme ühes ajalooga
majas. (Ja mina kui endine nõmmekas teavitan kindlameelselt, et
Nõmme on üks Eesti väikekodanluse kantse.) Õnnetu juhuse läbi
saab Helde tuttavaks leskmees Eediga, kellega puhkeb armastuslugu –
kuid ühtlasi sekkub Helde ellu Eedi kaudu see mõjuvõimas sekt, kel
probleeme Eedi ja tema suguvõsaga. Armulugu areneb, kõik on
õnnelikud leskede teineteise leidmise peale – välja arvatud
Vähemate Vendade ordu, mis otsustab Eedi ja ta lähedased Eestimaa
pinnalt kaotada (varjatud küüditamine on vähe midagi muud kui
neljakümnendatel juhtunu). See õudustäratav probleem siiski
laheneb 2021. aastal ja seda väga viimasel hetkel... kui vene
rahuvalvajad asuvad Eestis rahu teostama (see ongi siis volbriöö?).
Mis just täpselt juhtub, ei hakka ma ega autor siin paljastama.
Raamat on niisiis üsna masendav tulevikustsenaarium. Korrumpeerunud
võim, isikuvabaduste vähendamine, läbipaistmatute
organisatsioonide võimutsemine, kauba- ja energiapuudus ning lisaks
veel Venemaa “rahuvalve” (mis siis ühtlasi soovib rubla
kasutuselevõttu jne). Ikka on inimesi, kes sellises vees kõige
parema meelega lupsu löövad ja tallalakkumisega kannuseid teenivad.
Autor ei anna selgitavaid nägemusi, miks just olukord on selline
nagu ta on – miks mingi sekt omatahtsi võimutseb, mis selle
Euroopa Liiduga siis sai, miks üldse idariigi rahuvalve võimutsema
lasti. Raamatu peategelane on väike inimene, kes teeb tööd ja
rabeleb olemasolu nimel, need mängud käivad selgelt üle tema pea.
Ja veel üks asi – autoril pole suuremat aega oleviku
käsitsemiseks, sest...
... sest peategelane Helde mälestused võtavad tekstist ilmatuma
osa. Milline oli tema lapsepõlv, millised eripärased sugulased tal
olid, millised aga suhted meestega. Või kasvõi sellised heietused,
et kuidas enne hambaravi toimis. Ma saan aru, et tegelastele tuleb
tausta luua jne, aga selline mälestuste üleküllus on ehk
ilukirjanduse jaoks liiast. Lisaks võinuks tekst olla rohkem
liigendatud, igasugu üleminekud minevikus ja olevikus oleks niimoodi
paremini jälgitavad – ja üldse saanuks teksti inimlikumalt
lugeda. (Muidugi, eksperimentaalsem kirjandus võib teha mis iganes –
samas kahtlen, kas autoril eksperimentaalsus meeltel.) Kõik need
mälestustes pendeldamised viivad tegelikku juttu (minusuguse lugeja)
jaoks üsna vaevaliselt edasi.
Võikski öelda, et võimaliku ohuromaani asemel on tegemist
raamatuga kesk- või vanemaealistele naistele. Helde elukäik on
igati dramaatiline – ta on adopteeritud laps, nooremana sai ta
suhtest abielumehega tütre, hiljem abiellus ta väliseestlasest
armastatuga ja see suri mõne aja pärast salapärasel viisil, ning
nüüd peab 44-aastane naine lesepõlve tädilt päranduseks saadud
Nõmme majas koos tütre ja täditütre tütrega (täditütar on
samal ajal Soomes õnne otsimas). Ühesõnaga, draamat ja
pisarakiskumist ja eesti naise rammu enam kui küll. Omaette liin on
veel lisaks kristlik teema, millega mitmed tegelased (ja eesti
ühiskond) rohkem või vähem kokku puutuvad. See pole just otseselt
kristlik propaganda, küll aga, noh, eluviis kui selline, millega
muidu vähemalt mina kokkupuudet ei oma. Omamoodi hirmus mõelda, et
on inimesi, kes niimoodi sektide mõjuvallas.
Kokkuvõtlikult siis, raamatus on elemente ohuromaanist, naistekast
ja kristlikust värgist. Elu kui äraspidistel kaheksakümnendatel,
euroajast tagasi nõukaaega. Mis on raamatu pealkirjal ja
kaanekujundusel pistmist teose sisuga, ei oskagi öelda.
“Avamispäeval oli ette nähtud ka toidupakkide jagamine – tellimisnimekirjad olid ära antud juba nädal aega tagasi. Kõik olid ärevil ja õhinas nagu lapsed jõuluvana tulekut oodates.
Helde oli võtnud valikust enda meelest parima, mis võtta andis – poolteist kilo seakarbonaadi, kilo viinereid, pool kilo juustu, karbi kohaliku Kalevi šokolaadikomme, paki kohvi ja loodetavasti ehtsad spagetid. Tavapoes müüdavatest nätsketest makaronidest oli kõigil kõrini. Küllap ta selle kandamiga kuidagi koju jõuab, peaasi, et antakse.” (lk 80)
reaktor
kirjanduslik päevaraamat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar