22 aprill, 2014

Lauriito – Keelekas (Vikerkaar 3/2014)

 Lugu sellest, kuidas naisfiloloog läheb Emakeele Seltsi koosolekule ja mõtleb sinna mineku käigus keelekorralduse küsimuste üle, ning sattudes vestlema vanema kolleegiga, tabab teda ehk valgustus. Autoril on vist tagasihoidlik eesmärk kuuluda eesti literatuurärritajate esiviisikusse ja noh, selles suhtes nagu ootad, millal siis see käesoleva loo paroodiline filoloogitsemine muutub lihalikumaks või nilbemaks. Sest noh, kujutelm filoloogist on ju teadupärast kas seksuaalselt rahuldamatust või siis überfrigiidsest kujust (igal juhul, midagi ebaloomulikku). Nojah, oodatavalt hakkab jää murenema siis, kui peategelannal on juttu vibraatorile omakeelse vaste leidmisest – aga oh imet, loo puänt (kui selline) saabub alles viimase lausega. (Ülbelt võiks sedastada, et viidatud kultuurinähtus on aasta jooksul juba ununema hakanud – kuid siin vist tõepoolest tegemist pigem enda mäluprobleemidega.)

Et siis selline kolme leheküljeline pala. Saab imetleda autori filoloogilist keelekasutust ja muud sellist.

Kommentaare ei ole: