Humoorikas vene ulmekas paralleelmaailmade teemal – ja kus siis
selles maailmade segaduses paikneb Maa ja eelkõige Venemaa. Sest
noh, Maa olemus oleks kujuteldamatu ilma Venemaa ajaloo meeletu
taagata jms, ikkagi tsaarid ja revolutsioon ja see isamaasõda.
Nojah, nali naljaks. Lugu siis sellest, kuidas Moskvas elav
kahekümnendates noormees ühel päeval ootamatult avastab, et ta
kustutatakse inimeste mäludest (ja dokumentidest). Korter, kus ta on
kolm aastat elanud, kuulub kellelegi teisele ja on korraga hoopis
teise sisustusega. Koer peab teda võõraks. Töökohal ei mäleta
tema olemasolu keegi. Sõprade mälestused temast hajuvad tuule käes.
Ning niisamuti vanemad, neil poleks nagu poega olnudki. Olukord on,
võiks öelda, meeleheitlik ja õige kummaline. On vaid üks sõber,
kes ühe nipi abil tuletab meelde ta olemasolu... aga see on
vaevaline. Ühesõnaga, võid kasvõi sooritada roima, ja miilitsad
unustavad minutite jooksul, miks nad su arreteerisid.
Ja siis saab enneolematust olukorrast hämmeldunud mees juhised ühte
kohta minekuks. Mis tal muud üle jääb, ta läheb ja leiab
veevõtutorni, mis on hoopis midagi muud kui väljast paistab... sest
seal on uksed, mis avanevad teistesse maailmadesse. Ja noormees, tema
määratakse selle maailmade sõlmpunkti tolliametnikuks (mitte et
see ainus maailmade ristmik oleks, neid on Maal teisigi). Selgub, et
sellise pöörase ametikohaga kaasnevad mitmed erivõimed (maagia!),
mis tulevastes hädades igati marjaks ära kuluvad. Maailmade süsteem
aga... sellega on midagi mäda, kes ja milleks seda värki juhib?
Muidugi asub kangelane seda uurima.
Ausalt öeldes ei saanud raamatu lõpuni päriselt aru, et miks just
loo kangelane sellisesse ametisse valiti. Tore ja ontlik noormees,
aga mis siis? Tutvuse poolest? Eks omamoodi ole huvitav lugeda pea
kümne aasta tagusest metropoli elust, Moskva ja ta eripärad jne
jne. Raamatu parim osa ongi ehk tegelaste humoorikas suhtumine; vastu
pead saavad mulle tundmatud vene ulmeautorid; niisamuti kõiksugu
tähelepanekud argipäevast ja suhtumistest. Ikka humoorikas võtmes.
Noh, kokku selline keskpärane meelelahutus, loetav ja nii.
“Garderoobis seisis inimene. Nähtavasti väljus meie sisenedes teisest uksest. Mulle ei meeldinud tema riietus – musta värvi sviiter ja püksid, üleni liibuvad, isegi pealtnäha libedad, neist juba kinni ei haara. Rõivastus mitte kamina ees jookide nautimiseks, vaid kaklemiseks. Veel ei meeldinud mulle must ainult silmi vabaks jättev mask-kapuuts tema peas. Silmad ka ei meeldinud – külmad, halastamatud. Ja üldse ei meeldinud raske kaigas tema käes.
Või mis seal loetleda, see ei inimene ei meeldinud mulle sugugi!
Ja see, et ta lähenes ettevaatlikult, kaigas veidi ette sirutatud, - ka see ei meeldinud.” (lk 108-109)
“Pesupesemist ta ilmselt katkestada ei kavatsenud. Näoilme põhjal otsustades see protsess isegi meeldis talle. Ta sosistas pestavale särgile midagi vaevukuuldavalt – mulle näis, et lugesin huultelt: “Sa mu kullake...”
Milline õudus. Kujutasin endale ette tolmuimejaga õrnutsevaid, kastrulitega mängivaid ja pesumasinaid kummardavaid koduperenaisi. Kõigest tsipake hallutsinogeene õhku – ja kodutööd saavad orjusest meelelahutuseks...” (lk 220-221)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar