See raamat on vast põnevam kui avaosa raamatud – eelkõige siis
see osa, kus näidatakse null-aasta arenemist ehk kuidas viiruskid
Ameerikat vallutavad ning milline pöörane häving/tapatalg sellega
kaasneb. Ja kuidas ametivõimud seda peatada püüavad (vähemasti
mitte tuumarelvaga!). Või mida teevad need, kes selle viirusega
jändama hakkasid (tõepoolest, luua inimlaadne biorelv?) ning kuidas
püütakse päästa oma nahka. Nojah, see tänapäevane osa lõpeb
väikse kuklasügamisega – kas see rändav kaksteist on täidab
hilisemate aastate sündmustes ka mingit rolli? Või käib raamatu
pealkiri ikka selle teadatuntud viiruskite kaheteistkümne kohta?
Ühesõnaga, häda on nende triloogiate jms lugemistega, kui pole
varasemaid raamatuid käepärast. Ja nii tekib probleem Alicia ja Amy
ja teistega – mis täpselt eelmises raamatus oli. Hägune. Veel
hullem, kui ajad segi muude teostega – mingil hetkel hakkas peas
käima hoopis võimalikud liinid del Toro-Hogani triloogiast, seal
kah need vampiirid Ameerikat hävitamas. Ja mis värk selle
Wolgastiga on, mis nähtus tema nüüd siis on? Kuhu Wolgast (vaim?)
Amyt saatma peaks? Mingi ühendav lüli Nulli ja Amy vahel? Oleks
eelmiste lugemiste puhul hoolsalt märkmeid teinud, küll siis teaks,
aga nüüd... mõttetühjus. Aegajalt on raamatus teemaks miski
messialikkus, aga eks see ole rohkem religioossemate ühiskondade
taak.
Et tegemist teise raamatu esimese poolega, siis jah, jääb teatud
rahulolematus sisse (aitäh vähemalt, Varrak, et te Abercrombie
triloogiat ei hakanud poolekaupa avaldama!). Aga noh, tegemist on
särtsaka actioniga (ehk tundus see särtsakana seepärast, et
eelnevalt kõiksugu uimast kirjandust lugenud?) ja see on ikka kena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar