08 aprill, 2014

Tiit Tarlap – Haldjatants (2014)


 Võiks lühidalt ja huvitavalt sedastada, et Tarlapi tekstid on kantud tööst ja kirjutamisrõõmust – mingi vend lihtsalt vehib kirjutada, suurema lootuseta laiema lugejaskonna ette saada (maakonnalehed, ajakiri Favoriit – kui palju inimesi nende peale ikka satub). Ja Tarlap on selle töörõõmu käigus katsetanud, kirjutanud nii kosmoseulmet, õudust, krimijutte kui ka muinasjutulikke lahendusi; puhta žanri viljelemise asemel pannud tarlapit.

Hämmastaval kombel on selles kogus üks lugu kaasaegse Eestiga seotud (iroonilisel kombel on pealkirjaks “Jutusta mulle Prantsusmaast”; tegemist ehk üldse autori ühe vanima tekstiga?), polegi varem Tarlapilt lugenud vaid Eestiga seotud teksti (nojah, see “Lõhestusjoon” on ikka midagi muud), muidu tal ikka ameerikapärased nimed jne. Ühesõnaga, rahvusromantikat Tarlapi tekstides ei tähelda, oluline on inimene kui selline (ahjaa, üks tekst on ka biorobotitest), tema vabadus ja valikud. Lugude romantiline külg on üsna camplik, ikka paatos ja macho üheskoos; samas muidugi naistegelasi niiehknaa napilt. Huvitaval kombel puudub lugudest Tarlapile muidu nii iseloomulik tekstis kaldkirja kasutamine (mõnus!).

“Pisut paremas olukorras oleks Peter vist laginal naerma hakanud. Kas nii sündisidki rahvuskangelased? Ühed vihkasid teda vastupanu pärast, millest ta polnud undki näinud, teised austasid teda selsamal põhjusel. Ja tüdrukud kinnitasid tema pearaha kuulutavatele plakatitele vargsi lilli. Tundus otse vapustav, missuguse üksmeelega pidasid täiesti erinevad ja omavahel vaenutsevad inimesed teda kellekski, kes ta kunagi polnud olnud ega ka eales saada kavatsenud.” (“Legendid elavad edasi”, lk 189-190)

Kogumiku toredaimad tekstid on vast need kolm. “Lõikuspidu” on ehk düstoopiline kild kontrolliühiskonnast ja pakub huvitava äratundmise, et kui opositsioonist välja kiskuda mõtlevamad pead, võib järele jääda juhitamatu pööbel, kes märatsushoos on üsna pidurdamatu. Muidugi, iseasi, kui pika loomeeaga on ajudeta opositsioon. “Legendid elavad edasi” on pooleldi humoorikas fantasylik lugu eksikombel kangelaseks saamisest ja mis sellega kaasa tuleb. “Vihkamise suund” on üsna klassikaline kosmoseaction, on võimsad intriigid ja traagilised kangelased, kohe tead, et... ei lähe hästi; küll aga saad siit tarlaplikke mõtteteri võimu eksisteerimise kohta.

“Ning põrkudes kokku seletamatuga, meenutas inimkond iga kord taas hirmunud last, kes on teinud teo, ent mõistab tagajärgi alles hiljem. Endiselt oskas ta kõige vähem karta oma ohtude põhiallikat – kogu tehnilise progressi kiuste muutumatut iseennast.” (“Vihkamise suund”, lk 243)


Vahepeal algatas Fantaasia miski eesti ulmeklassika sarja (selgub, et “Eesti fantaasiakirjanduse tippteoseid”), kus ilmusid Hargla ja Tänavi jutukogud; ehk võinuks käesolev Tarlapi varasemate juttude kogu niisamuti seal ilmuda? Või siis vastupidi, oleks praegu Sündmuste Horisont kahe numbri võrra rikkam. Aga see on muidugi loba. Kaanekujundus on veidralt läila, raske uskudagi, et autor midagi sellist kaanele lubas valida. Kuid eks ole kummastavad kaanekujundused Fantaasia kirjastusele kurvaks traditsiooniks (ja tõepoolest, see kirjastuse kaanepoliitika kallal virisemine on tüütu).

Kommentaare ei ole: