11 aprill, 2014

Georges-Olivier Châteaureynaud – Õnne põik (2014)


 Kogumiku vast meeldejäävaim tekst on “Tinast kodanikud”, mis on iseenesest ka päris ulmeline (mitte et see nüüd lugemise puhul eriliseks kvaliteedimärgistuseks oleks, aga noh, ulmehulludele mainimiseks). Kui muidu on siin raamatus tekstid selliselt vaikselt kulgevad segadused, siis see tekst on üsna sirgjooneline hullumise lugu. Nimelt on leiutatud tehnika, mis tõmbab ajust mälupilte inimestest ja misjärel neist mälupiltidest modelleeritakse nö elusad kujud (tehnikat autor ei valgusta, tähtis on see, et loomiseks kasutatav mälupilt tabatakse just sobivast hetkest).

Ühesõnaga, saad endale teha lasta mõnest kadunud lähedasest elava kuju (“ellu” tohib kutsuda vaid sugulasi), kes seisab või istub toas (eks nad liiguvad, kuid vähe; lisaks kaaluvad nad tinaselt palju) ja teeb ehk midagi oma olemusele iseloomulikku. Nii laseb jutustaja luua oma vanaisa, kes vahel öösiti tsiteerib omaette Victor Hugo'd. Jutustaja satub sellest vaimustusse (erilist hooldust kuju ei vaja, see lihtsalt on) ning laseb oma mälust elustada veel sugulasi (neidki, keda vaid lapsena kohanud), ning ebaseaduslikul moel laseb teha lapsepõlvest pärit koera (vaesed koerad ja kassid, kes sellise liikuva raidkujuga kokku puutuvad) või ka paar huvitavat õpetajat. Kokku saab neid 15 kuju, kes/mis siis majas ja garaažis (üks vanapaar armastab autos istuda ja justkui maanteed jõllitada) omaette askeldavad. Pereelule sellised tinased kujud just kasuks ei tule, pole privaatsust kui sellist, ning naine lahkub laste ja šokis koduloomadega. Mees aga...

Noh, tore hullumise lugu, juba see kujutelm sellest, kuidas majas tuiavad aegamisi ringi miskid minevikumälestused... eks see ole halvavalt lummav.

ERRist võimalik lugeda katkendit raamatu nimiloost.

Kommentaare ei ole: