Irwini mälestusteraamat oma noorusajast. Meenutuste keskmes on Inglismaa kuuekümnendad ja hipiajastu algus, tema Oxfordist Alzheeriasse suundumine ja islamiusku astumine. Miskipärast jäi kunagi ostes mulje, et tegu on ilukirjandusega. Siiski on tegu memuaaridega, milles Irwin üritab omaenda käitumist põhjendada. Lähenemine noorusaja piinlikele sekeldustele on avatud ja aus, seega värskendav.
Mingil hetkel hakkab noormees Elu Mõtte üle juurdlema ja igasugustesse filosoofiatesse sukelduma. Muidugi on see ajuvaba ja mage metafüüsika, mida teismeline ängistatdu aju seal kokku paneb (osaliselt süüdistab Prousti, kes ta emotsionaalselt tuksi keeras). Nii üritab noor Irwin hallil Inglismaal mingit sügavamat, mässumeelsemat iva leida. Selle iva leiab ta islami müstitsismis, nimelt sufismis. Hipide seas oli popp just budism ja selle ebamäärased, läänestunud vormid. Islam on teistsugusem ja kuuldes erinevatelt hipidelt Alzheeria koolkondade kohta, võtab ka Irwin ette reisi, mis ta "saatust muudaks".
Igasugune sufismi sisemaailma kirjeldamine kisub tihti igavaks, kuigi huvitav on tema õpetajatest lugeda; kui palju and hullu panid ja kui palju tarkust pillasid jne. Noh, ega Irwin ise ka pooltest asjadest aru ei saa, aga ju Jumalale lähemale saamiseks peab teatud asju ilma küsimata tegema. Orientalistikas on ta pädev, kuid vaimset valgustatust ta justkui ei saavutanud. Ka hipiskene vajub kokku ja Britannia oli kuuekümnendatel täis võltsmüstitsismi ja new age mula. Päästvaks elemendiks on huvitavad ja hämmastavad indiviidid, kellega ta nendes oludes kohtus ja keda hästi kirjeldada suudab. Ju ongi igasuguse valgustatuse otsimise juures lahedaimaks asjaks uute inimestega tutvumine.
Tagasi vaadates kritiseerib ta enda päevikut ja mõtteid kiretult, kuivalt ja halastamatult. Mingit eneseülistamist ei toimu ja lõpuks ta targemaks ei saagi. Ses mõttes on autor ikka veel eksinud, aga vanem. Kindlasti ka targem. A mis sa teha saad, c'est la vie jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar