24 aprill, 2014

Ludvik Aškenazy – Armunud kastis (1961)

 Jutustus siis sellest, kuidas Prahas tuuakse ühte hoovi suur tühi kast, millel pole nagu mingit rakendust – kuni üks noor kunstnik asub seal neidu võrgutama ja maalib kasti siseseintele nende nö tulevikukodu (seal telekas ja diivan jne). Nojah, neiul keelatakse kunstnikuga mehkeldada, ning kasti saavad nüüd okupeerida viieaastased naabrilapsed, kes hakkavad seal kodu mängima. Kodu on siis selline nagu nad on oma vanematelt õppinud – naine ümmardab meest ning toob talle kasvõi toidu ja õlle nina ette, mees omakorda leiab, et kodus tuleb ajalehte lugeda ja naise küsimustele võib valikuliselt vastata.

Nojah, aga ega siis “memm ja taat” saa niisama koos elada – selleks on vaja registreerida abielu, nii lähevadki lapsed järgmisel päeval raekotta ja jälgivad seal kuut pulmatseremooniat, mille järel tunnevad nad isegi end abiellunutena, satuvad edasi ühele pulmapeole, sealt edasi laadale, kus neile korraldatakse pulmareis ja lõpuks õhtupimeduses jõuab väsinud abielupaar koju, kus saavad vanematelt luusimise eest karistada. Järgmine hommik kohtuvad lapsed uuesti kastis ning selgub, et mõlemal on keelatud teineteisega mängida, eks siis tuleb jätkata abielu...

Eks see tšehhi huumor oli tollal lugemislaual vast oodatud kraam, takkajärgi nagu suuremat aru ei saagi, et see raamat nüüd just jalustrabavalt või retrolikult naljakas oleks – või noh, ajad on teised!

tütarlaps linnast

Kommentaare ei ole: