Tegemist siis fantasy laadis ilusa kirjandusega ontlikule lugejale.
On mõtlik poisskangelane, on muhedad ja ajatud üleloomulikud
heategijad ning on põhjatult halbu kurjameid (kuigi nende
vaatepunktist on neil õigus olla sellised nagu nad on – yin ja
yang jms). Ehk siis meile teadatuntud maailma sees on tegelikult
suurem maailm, müütide ilm, Vana Aeg, mille asukatel on siinse
ilmaga üldiselt nõrgad või olematud sidemed – sest eks aeg
kulutab kõiki ning veepiisad uuristavad kive jne jne.
Teksti võiks iseloomustada kui laiaks veninud novelli. Keskealine
mees saabub matuste ajal kodukülla ja meenutab olnut – oli teine
selline väike nohik ja korraga puutus kokku müütiliste
allhoovustega ja mis siis kõigest sellest saab (ühesõnaga, kuula
ikka korralikult seda, mida targemad sulle ütlevad). (Või muidu
satud jamadesse.) Poisi pääsemine müütiliste jõudude käest ja
selle järellugu on muidugi igati pisarakiskuja, kuid et see kõik
romaaniks välja venitada... Gaimani teiste romaanidega võrreldes...
jääb see kuidagi lahjaks. Noh, igaühele oma ja eelkuuldu põhjal
polnud mul ka ootused kõrged.
Ja mis siin ikka pajatada, linkides on küllaga vaimustunud
lugemiselamusi.
“Istusime külg külje kõrval vanal pingil ega öelnud enam sõnagi. Mõtlesin suurte inimeste peale. Mõtlesin, kas kuuldu vastab tõele: kas nad tõesti on vaid täiskasvanute kehadesse kätketud lapsed, umbes nagu riiulisse pikkade, igavate, piltide ja kahekõnedeta täiskasvanuraamatute vahele peidetud lastelood?” (lk 129)
bukahoolik
veerand loetud lugudest
tüdrukute raamaturiiul
järje hoidja
ulmekirjanduse baas
postimees
tilda ja tarakanid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar