Fantasyt nooremale lugejale. Tekst on selline ohjeldamatu action –
kogu aeg juhtub midagi, iga hetk võivad tegevusse sekkuda uued
tegelased, kes siis kangelasi aitavad või takistavad. Seigeldakse
kindlusekäikudes, kukutakse haldjatemaale, võideldakse kurjade
meeste või olenditega. Ei mingit ulatuslikku ajaloolist taustamöla
või kangelase kujunemislugu, asjad lihtsalt juhtuvad.
Lugu siis sellest, kuidas kaotsi läheb oraakelsiga Hen Wen. Jookseb
teine ohu eest metsa. Siga siis. Värskelt seatalitajaks määratud
noormees Taran jookseb järgi, sest noh, häbi on osutatud usaldust
niimoodi petta. Aga noh, liikvel on kurjad jõud ja siga tuleb kätte
saada, sest kurjad jõud tahavad oraakelsiga kätte saada – tema
saaks osutada, et kuidas kurjadele jõududele vastu hakata. Taran,
niisiis, putkab seale järgi ja satub mitmesugustesse seiklustesse.
Algselt tõrksast tarkpeast kasvab viimaks normaalne noormees.
“Mulle on vist saatusest määratud, et ma ei saa iial teada midagi huvitavat, teha midagi huvitavat ega minna ühtegi huvitavasse paika. Ja minust ei saa kindlasti mitte kui midagi.” (lk 17)
Nagu öeldud, pole tekst keeruline masinavärk. Tarani teele satuvad
mitmed inimesed ja olevused, kes heal juhul kasvavad teksti jooksul
veel paremateks inimesteks ja olevusteks. Ja mis peamine, hea süda
on see, mis võib leida valgust ka tumedais hetkedes. Nii moodustab
Taraniga väike seltskond, kes päästavad inimsugu ja muid olendeid
kurjuse jõududest. Finaal on igati kena ja täis sulneid
taaskohtumisi.
Muud nagu ei oskagi öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar