Tegemist siis eneseabiraamatuga, mis
mingil moel teostatud ilukirjanduslikus võtmes. Noor abielunaine
Liisi saab ühel hetkel nö nägemuse, mille abil lähevad tal
tšakrad lahti ning ta hakkab nägema inimeste ja suhete toimimise
tegelikke tagamaid. (Tegelt pole tšakratest midagi.) Ja tõde selle
kohta on lihtne (aga mis, ei ütle). Teksti kõrgpunktideks on Liisi
ja tervendaja Niguli pikk dialoogi vormis monoloog, kus seletatakse
lahti elamise viisid (lk 51-93, tervelt neljandik raamatust), ning
seejärel Liisi abil erinevate sugulaste abieluprobleemide ja
tervisehädade selgitamine (kuidas õigesti toitudes vähki
vältida?). Raamatu lõpus on paarikümne punkti abil välja toodud
soovitused paremaks ja selgemaks elukorralduseks (Liisi küll
seejärel mõtleb, et ta ei ole kõikide punktide sõnastusega rahul
– liialt käskivad või keelavad). See on siis raamatu positiivne
külg.
“Ära muretse Berit. Kui mul mingi aeg tagasi, väikeses hingesopis ja väga sügaval, võiski selline mõte olla, siis nüüd tagantjärgi mõeldes, ma juba ütlesin, et püüan teha kõike teistmoodi. Mul on selline poolsportlik huvi tekkinud, sellise tegevuse lõpptulemuse vastu.
Pagan küll, kas isegi laupäeval peab inimene selliseid keerulisi lauseehitusi tarvitama.” (lk 13)
“Ma küsin sinu käest aga hoopis sellise küsimuse.
Kas sa oskad mulle kirjeldada, milline peaks olema üks noormees, hiljem abielumees ja veel hiljem üks sinu laste isa.” (lk 26)
Raamatu negatiivsem külg on teksti
teostuses. Autori vaba suhtumine komadesse ja jutumärkidesse võtab
esimesel hetkel hinge kinni ning hiljem moondub see kergeks grammar
nazi tundeks, et kuidas siis on võimalik lauseid teostada ja mida
neist võiks välja lugeda, sellest saaks ehk mingi napsumängugi
(kui on midagi eriti jaburat, siis joo) välja võluda (humoorikas on
see, kui raamatu lõpus päästab Liisi oma abikaasa halvast
ärilepingust just sellega, et muudab lepingus ühe koma asukohta (lk
146-147)). Või noh, viis kui kandiliselt kangelanna sisemonoloog
lippab. Tegelased räägivad kui mõtlikud robotid, tihti otseses
mõttes lauseid uuelt realt alustades. Muidugi, ilukirjanduse
kirjutamine ei tähenda grammatikareeglite kummardamist, aga mingil
moel võiks lugejana selge olla, et autor oskab keelt vilunult
kasutada. Kuid tõepoolest – teksti loomine olgu autori enda asi,
kirjutada just nii, nagu ta ise paremaks või sobivamaks peab.
Iseasi, kas lugeja sellega kaasa läheb.
Et siis jah, selline iseenesest häid
nõuandeid sisaldav raamat, ent seda sisulist külge rapsib tugevasti
vormiline teostus.
1 kommentaar:
Arne Tsirna.
Tänud kirjeldamise eest, kuid mis teha kui inimene ei mõista lihtsalt ja soravat kirjutada. Veel keerulisemalt olen kirjutanud küll. Varsti ripitan neid tekste Bloggerisst ülesse.
Postita kommentaar