27 märts, 2015

Orson Scott Card – Surnute Eest Kõneleja (2015)

Raamatu huvitavaim külg on Lusitania nimelise planeedi ökosüsteemi kirjeldamine, kes on need põrsikud (ehk tulnukate rass nagu “Enderi mängus” olid hirmuäratavad satikad), kuidas nad toimivad ja paljunevad jne – sama kummaliselt või võõralt nagu teised Lusitania floora ja fauna esindajad. Kohe näha, et... teine rass ja planeet (muidugi, planeet, ise on küll üsna maasarnane, ikka vesi vuliseb ja õhk inimestele tarbitav – tõsi küll, planeedi looduses peitub üks tume saladus).

Aga ülejäänud osa romaanist on üsna kõrgpateetiline ulme. Ender / Surnute Eest Kõneleja kui maailmapäästja, silmade avaja ning rahu ja tõe laialilaotaja, lisaks veel kalkide ja haavatud südamete murendaja. Ender päästab põrsikud, äratab ellu satikad, pakub Lusitania kolonistidele uue tee. (Muidugi, paistab, et Enderi kolmandas raamatus “Ksenotsiid” tuleb uuesti hakata piike murdma Lusitania ja humaansuse eest.)

Sarnaselt Simmonsi Hyperion-Endymion romaanidele paistab Card uskuvat, et kristlus ja selle eri vormid (katoliiklus, protestantism, kalvinism ja senikogemata uued sektid) jätkavad aastatuhandete jooksul oma Maalt alanud võidukäiku (kuigi islam jms niisamuti laialt levinud), nii on selles romaanis mitmeid kokkupuuteid ja probleeme kristluse eri vormidega. Noh, kuni Ender need esilekerkinud erimeelsused selleks korraks ära silub. (Kas Ender on miski kristluseülene nähtus?)

Raamat on huviga loetav ja omal moel mõttetihe, aga mingil määral üsna häirib see üleüldine positiivne programm, mis Lusitanial lõpuks kõik nii heaks muudab (eks iseküsimus ole, kas tegelikult sealse ökosüsteemiga eksperimenteerimine on ikka kohalikele kõige parem – kui lisaks inimestele hakkavad seal veel askeldama satikad oma vajadustega). Aga küllap siis Ender taas kõik õigeks keerab. Sest Ender on hea. (Hoolimata suurima massimõrvari reputatsioonist.)

Kaanekujundus on toredalt napp, ent samas tõesti erinev sama kirjastuse poolt üllitatud sarja esimesest raamatust. Ei oskagi öelda, miks käesoleva raamatu kohta igasugust mulli kirjutan, lugemine läks päris ludinal ja oli põnevgi, ent samas häiris see üldine positiivsus, igale halvale leidub seletus ja lõpuks on kõik head; probleemsetest kolonistidest puhkevad õide õitsvad lillelapsed, põrsikud arenevad mühinal ja sitikad saavad taassünnivõimaluse. Lääge nagu. Sügavamõtteline jne, aga ikkagi, lääge. Autori õhin ei lähe minu jaoks tööle.


“Miro klammerdus häälekõla külge, püüdis seda vihata, aga ei suutnud, sest ta teadis, ega suutnud end petta, ta teadis, et Ender oli hävitaja, aga see, mille ta hävitas, oli illusioon, ja illusioonid pididki purunema. Tõde põrsikute ja tõde nende endi kohta. Kuidagi suudab see igivana mees näha tõde – ning see ei pimesta teda ega aja hulluks. Ma pean kuulama seda häält ja laskma selle väe endasse, et ka mina võiksin valgusesse vaadata ja ellu jääda.” (lk 334)

Kommentaare ei ole: