Lugu postapokalüptilisest maailmast,
mis seekord leiab aset Vaikses ookeanis asuval Guamil. Kus oli
teadupärast aastakümneid ameeriklaste sõjaväebaas, kuid siis
peale suurt megahukatuslikku päikesetormi (kui nüüd õieti aru
sain) on see saar nüüd pea sada aastat omapäi olnud. Rahvas on
jagunenud klannideks, on veel alles mälestusi aegadest, kui siin
olid võõramaalased, oli elektrit ja muid hüvesid. Aga nüüd –
selline ruraalne eluolu. Kuid et tegemist endise sõjaväebaasiga,
kus omal ajal tehti mitmeid salajasi katsetusi, siis on sellest
tehnikast mõndagi jäänud saare võimurite kasutada... ja vajadusel
nad kasutavad neid eksperimentaalseid vahendeid oma huvides.
Lugu ise siis mingil määral selline,
kus transseksuaalne või soovahetajast kangelane/kangelanna peab
minema kohustuslikku patrulli koos teiste külameestega ja siis
kuskil kolkas satub see naine/mees ühte hütti, kus lebab vigastatud
võõramaalane. Tegemist pole mingi õnnetu kaluriga vms – ta on
moodsa riietuse ja varustusega. Juba ammu pole Guamile ühtki võõrast
sattunud, ja nüüd siis selline... venelane. Peagi selgub
peategelasele, et veel üks venelane redutab metsas. Kust nad
tulevad? Ei tea, muud ei selgu, et nad on siin luureretkel.
Peategelane otsustab elusoleva venelase toimetada oma pealike juurde
(ikkagi kui selle eest saab tasu!). Tulemus pole siiski see, mida ta
ootas.
Ehk siis loos on rõhk
postapokalüptilisel maailmal ja selle veidrustel (peategelase
sooline probleem on siiski erandiks, vist). Kuidas sellises kinnises
ühiskonnas toimib represseeriv võimuaparaat. Eks muidugi eksootikat
ka – mõelda vaid, Vaikse ookeani pärapõrgus selline
pärismaalaste ühiskond, mis sunnitud tagasi nö rohujuuretasandi
elule (mis võiks olla idülliline nagu see paistab avalehekülgedel,
ent ep ole teps mitte).
“Take a hump of a land in the middle of the Pacific Ocean. Build a fort on it. Build another. Keep building, decade after decade, ports and airfields and depots of concrete and steel. Swap ownership during wartime. Swap it back. Add secret research labs dedicated to memory research. The future looks unlimited. But then civilization collapses, all of it, swallowed up by solar megaflares, and that hump of a land has to fend for itself.” (lk 411)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar