Õige tragikoomiline lugu mehest, kes
on omadega veidi segaduses. Nimelt otsustas raamatu peategelane
Virtanen 15-aastaselt Platonit lugenuna, et tema enne 36. eluaastat
naistega ei tegele – sest Platoni järgi on mees sugueluks küps
35-aastaselt. Misjärel Virtanen mõtles, et tema on Platonist tublim
ja alustab omakorda aasta hiljem. Niisiis on talle naiste asemel
suurimaks kireks soome tango olemus ja selle ajalooline kujunemine.
Et ta pole vaid teooriahuviline ja kuivade faktide koguja, käib ta
tihti tantsuõhtutel soome tangot praktiseerimas (aga ainult tangot,
muudest tantsudest ta ei hooli ega oskagi). Ilma et ta seda ise
teaks, on ta aastate jooksul muutunud Helsingi tangoringkondades üsna
tuntud näoks, olles tantsitanud paljusid naisi, aidanud nii mõndagi
meest alkoholi manustamisel (vahetades oma dringi teise mehe
mineraalvee vastu – Virtanen ei joo end purju) ja jaganud
võimalikele huvilistele teavet põneva soome tango kohta.
Kui Virtaneni jaoks on tango
tantsimises tähtis see tegevus ise, siis ta tantsupartnerid seda
olukorda ja meest alati nii ei mõista. Pealegi, kui mees tantsu ajal
tsiteerib naisele kirglikke laulusõnu (ühtlasi kohendades neid
partneri nimega), arvab mõnigi õnnetu naine, et ehk on mehel mõttes
muudki kui kliiniline vaimustus tangost endast. Veel hullem, vahel
reageerib Virtaneni peenis vastassoo võludele, mistõttu mees peab
lahkuma tantsusaalist tualettruumi, et seal peenist väikse piitsaga
nüpeldada erektsiooni vaibumiseni (ee... kas sellist asja tõesti
tehakse?). (Eks autor viskab aegajalt groteski sisse.)
Nüüd on Virtanen 35-aastane ja
järjepanu satuvad ta tangohaardesse üha hullutavamad partnerid, kes
ootavad mehelt enamat kui kindlat tangosammu ja ajaloolist ülevaadet.
Aga mehel on vaid loetud kuud jäänud! Pealegi tekib nüüd
Virtanenil hingeline segadus, et mis üleüldse armumine jms on, kui
ta senise elu jooksul on sellest igati siivsalt kõrvale hoidnud.
Viimaks juhtub nii, et mees satub elu esimesse suhtesse naisega,
kellele ta julgeb rääkida oma peatselt lõppevast
tsölibaadiprojektist. Naine nõustub ootama veel need mõned kuud,
aga... see pole kummalegi kerge. Ja juhtub see, mis juhtub.
Tõele au andes pole raamatu puhul
tegemist vaid Virtaneni tangovaimustuse ja hingepiinade
kirjeldamisega; jutustaja kommenteerib ühtlasi Virtaneni
tangoarusaamu ja ühtlasi lisab omalt poolt veelgi fakte soomlaste
tangokultuuri kohta. Ehk siis Virtaneni loo kõrval on teoses sama
oluline jutustaja visioon põhjanaabrite hingelähedase tantsu
ajaloost. (Millest ma ei oska asjatundmatuse tõttu midagi kobiseda;
lapsepõlvest vaid mäletan mingeid hirmigavaid tangoõhtute
ülekandeid soome televisioonist.)
Nummineni teos on ehk samas pajas
Nousiaineni ja Vuorineni raamatutega soomlusest ja selles avalduvast
friikluse vormidest. Muidugi, kui Vuorinen esitleb miskit elutervet
superporo, siis Numminen ja Nousiainen liiguvad märksa hämaramatel
aladel... ning seevõrra on teoste peategelastel ka vähe karmim
saatus.
“Kui Pohjanmaa tantsupõrandale satuks Argentina tango-orkester, siis tõmbaks mehed kergesti pussid välja: mängige korralikult, kui elu teile armas on.
Vaesed välismaalased jällegi ei taipaks, miks peab mängima üksluiselt, kui rütmi ja tempo vaheldumine teeb tango huvitavaks. Nad ei saakski mõista, et just rütmi ja tempo erinevus – mis teeb tango ühtlasi ka erootiliseks – mõjub Soomes pärssivalt. Aga kui tango on ühtlase rütmiga ja marsilik, siis soome mees just erutub, ja koos temaga ka naine.” (lk 24)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar