Seekord tahab üks kuulsusrikas
aadlivõsu ise Vetinariks saada, kahtlemata veidi maniakaalne plaan.
Jätkub Porgandi “allakäik”, võrreldes kasvõi ta kaaslanna
Anguaga on see päkapikk-inimene Pratchetti jaoks end tegelasena
ammendanud. Peale von Lipwigi ja Vetinari pealiinide on tekstis teisi
tuntud tegelasi – vahtkondlased, Harry Kuningas, korraks vilksatab
de Worde, kuid ajakirjanduse põhitäheks ikka Sacharissa, üle pika
aja saab ühes stseenis kandva rolli Dibbler.
Lugu ise siis sellest, kuidas Vetinari
vajab linna heaolu parandamiseks finantse, ent korralikuks
rahastamiseks on vaja toimivat finantssüsteemi (ja siin vast
postmargindus suurt ei aita). Ja selle käimasaamiseks on vaja
rahanduse kallale lasta postiülem von Lipwig. Kel peagi tekib
omakorda probleem sellega, et ühelt ajalehefotolt tunneb ta ära
ammune partner, kes nüüd loodab Lipwigi minevikust vaikimisega
postiülem-pankurilt raha välja pressida. Ja eks Ankh Morporki pank
osutub järjekordseks hulluse- ja ussipesaks. Pealegi on
(formaalselt) pangajuhatajaks krants (aga jah, Gaspode'st pole
haisugi). Ning Lipwigi armastatu Kallike avastab maapõuest need
kõige esimesed golemid, mis aastatuhandeid käsutamist oodanud...
ning need osutuvad militaargolemiteks ehk siis väga võimsaks
sõjarelvaks, kuid Vetinari ei taha sellisest armeest kuuldagi. Ja...
ja... ja... nii edasi.
“See osa Niiske ajust, mis üritas tema suuga sammu pidada, mõtles: oleks hea, kui ma saaksin selle üles kirjutada, ma kardan, et muidu ei jää see kõik mulle meelde. Aga viimase päeva jutuajamised põrkusid tema peas siia-sinna ja sünnitasid omamoodi muusikat. Niiske ei teadnud täpselt, kas tal on kõik selle noodid olemas, aga jupiti oskas ta seda juba ümiseda. Ta peab ennast lihtsalt piisavalt kaua kuulama, siis saab ta aru, millest räägib.” (lk 98)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar