M. Agejev – Romaan kokaiiniga (2015)

Vahest võiks seda nimetada allakäigu arenguromaaniks. On Esimese maailmasõjaaegse Moskva gümnasist Vadim, kelle ema püüab poega koolitada tähtsaks inimeseks, selleks õmblemisega poja ülalpidamiseks raha teenides; ent Vadim tahab rikaste klassikaaslaste kombel pigem elu nautida. Näiteks naistega, kes pakuvad kehalisi naudinguid. Ja nii siis Vadim lööb raha lõbudele laiaks, kui vaid ema ja majapidajanna talle raha kokku kraabivad (või kui üks rikas klassikaaslane niisama sada rubla annab). Gümnaasium saab lõpetatud, ülikool käes ja patuelu võimalused avarduvad kokaiinini, mis siis noormehe plahvatusliku kiirusega rappa kisub ja lõppeb psüühilise lagunemisega. Ja et selleks ajaks on kätte jõudnud nõukogude valitsus, pole ka mingit vasturohtu leida.

Ehk kerge võrdlus oleks Klimova “Siniverega”, mõlemas kajastub revolutsiooniaegse ajastu muutuv argipäev ja teistsugused perspektiivid (tõsi küll, Agejevil tunduvalt kitsam vaatenurk, on vaid Vadimi võrdlemisi moraalivaba olelemine tollastes oludes, kokaiinikuna avastab ta riigipöörde toimumise alles romaani lõpus abi otsides). No eks muidugi võiks Vadimi puhul mõelda kui miskist äraspidisest Raskolnikovist – ainult et Vadimil puudub positiivne programm (muidugi, ega kõik inimesed ole Dostojevski kangelaste laadis maailmaparandajad), noorukina otsib ta naudinguid, millega esinedes teiste seas kohta leida, olla eriline, silmapaistev. Noh, selline kergelt haiglaslik enesehinnang või kuidas.

“Just nimelt see kokaiini võime kutsuda minus esile füüsiline õnnetunne, mis ei olenenud üldse ümbritsevatest välistest teguritest lähtuvast mistahes psüühiliselt sõltuvusest isegi siis, kui nende tegurite peegeldused minu teadvuses oleks pidanud äratama ängi, meeleheite ja mure. Just nimelt see kokaiini omadus oli selleks kohutavaks ligitõmbavaks jõuks, millega ma võidelda või millele vastu panna ma mitte ainult ei suuda, vaid ka ei taha.
Võidelda või vastu panna kokaiinile sai ainult ühel juhul: kui õnnetunne oleks minus tekkinud mitte niivõrd välise saavutusega, kuivõrd töö, pingutuse ja vaevaga, mida oleks selleks saavutuseks vaja läinud. Seda minu elus ei olnud.” (lk 140)

sirp