Aastaks on 2080 ja kangelannaks on
igati ärgas 130 aastane proua May, kes on elu jooksul nii mõnestki
kosmosetehnoloogia arendamisest ja kuulsast tähesõidust osa võtnud.
Aga nüüd on krapsakal daamil tekkinud uus plaan – kuidas
tehisinimesed “üles äratada”, neid inimlikustada, avada neile
inimeste maailm. Tehisinimesed on hiljaaegu tekkinud / aretatud /
toodetud ning ikka äratavad tavainimestes võõristust – neid on
hea kasutada erinevateks ülesanneteks, aga ega need inimestega
võrdväärsed ole. May, kes kogub oma majapidamisse neli
ärakasutatud tehisinimest, näeb aga nende puhul midagi muud –
miks mitte inimestega võrdväärset! Kui need vaid suudaks midagi
ise luua, olla spontaansed või leidlikud.
Samal ajal aga üha kasvab
tavainimestes vastumeelsus nende tehisinimeste vastu ja ohtu on
sattumas May koos hoolealustega – kes samas on just naise suureks
rõõmuks avastamas oma inimlikke algeid (kuigi neisse on
programmeeritud teadmine, et nad ei ole tehisinimsed – vaid päris
tavalised heasoovlikud ja korralikud kodanikud). May tutvustab
hoolealustele kosmose võimalusi ning neil lähevad silmad põlema,
panevad “juhtmed” kokku ja plaanivad kosmosse minemiseks mitmeid
võimalusi.
Kas May ja tehisinimesed pääsevad
halli massi lintšimise eest taevaruumi või mitte, noh, ei hakka
paljastama. Jälle selline pigem inimlik lähitulevikulugu, inimlikud
väärtused vastamisi tavainimeste karjainstinktiga. May on vägagi
krapsakas ja iseteadlik vanaproua, kes pole samas kaasa läinud kõigi
tehnikauuendustega, mis kokkuvõttes pigem ahistavad kui abistavad.
Noh, selle antoloogia raames tubli keskmine lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar