Poul Anderson – Taevarahvas (2008)

Võibolla olid eelnevalt ootused selle raamatu suhtes eriti madalad, aga kokkuvõttes võib rahumeeli tõdeda, et päris hea jutukogumik; seda võiks nimetada heal tasemel traditsiooniliseks ulmeks, on fantaasialendu, seiklusi, paradokse ja huumoritki. Andersonil autorina selline hea omadus, et kui mõned tekstid algavad või kestavad nürilt (nt “Mu kõrgeim siht”, “Külm võit”), siis lõpevad need ikkagi päris loetavalt. Ühesõnaga, autor oskab küll kerida jutulõnga. Temaatiliselt on nii kosmoseseiklusi, alternatiivajalugu, fantaasiaolenditega jändamist ja lähivõtteid inimsaatustest; loodud maailmad pole mingid ultraveidrad või -vinged, aga need töötavad.

Kiidulaulu pidurdamiseks mainin, et mulle jäi kolmeks igavamaks looks ehk “Ajasarve hüüd”, “Eutoopia” ja “Täideläinud saatus”, nende tekstidega on autor vast kunstiliselt ambitsioonikamaid hetki kogenud. Kuid kogumiku ülejäänud kümme lugu on paraja mõnuga loetavad, neist kerkisid minu jaoks rohkem esile “Operatsioon Ifriit” (no tõepoolest, kõiksugu libaloomad teevad sõjalisi erioperatsioone), “Sam Hall” (düstoopia lõpp ja algus), “Mees, kes tuli liiga vara” (pooleldi lõbus ajarännulugu ameerika sõjaväelasest, kes avastab end viikingiajast) ja “Mu kõrgeim siht” (vast kogumiku parim puänt).

Eks Andersoni jutustusi või romaane võiks veelgi tõlkida (näiteks Orpheuse Raamatukogus?), kogumiku koostajad on oma saatesõnades nii mõnegi huvitava vihje autori põnevast loomest õhku jätnud.

“Jah, ümberkonstrueerimine tuli surmanuhtluse asemele. Aga see ei tähenda, et te olete kurjategija. See tähendab hoopis seda, et ka kurjategija on haige inimene nagu teie.” (“Täideläinud saatus”, lk 392)

“Mu kaks trääli jätsid talli puhastamise pooleli ja jäid meid jõllitama, kuni ma nad tagasi tööle ajasin, mainides, et millekski muuks kõlbmatu mees on siiski küllalt hea ohverdamiseks. See on üks kasulik tava, mis teil, kristlastel, puudub. Ma ise pole inimest kunagi ohverdanud, aga sa ei kujuta ette, kui kasulik on ainuüksi tõsiasi, et ma võin seda teha.” (“Mees, kes tuli liiga vara”, lk 440)

ulmekirjanduse baas