23 detsember, 2016

Ted Chiang - The Great Silence (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2016)

Seda lühijuttu võiks pidada seguks climate ja science fictionist. Lugu siis sellest, kuidas Puerto Rico vihmametsades elav papagoii imestab, miks inimesed otsivad kosmosest intellegentseid eluvorme, samas kui siinsamas on olemas papagoid, kes suudaksid inimestega suhelda. Aga ei, parem sondeerida terahaaval tühja maailmaruumi kui leida otsitavat koduõuelt. Ja inimesed… enne kui nad üldse kuhugi jõuaksid, on nad arvatavasti jõudnud hävitada suurema osa liikidest, kes veel Maa peal hingitseda suudavad.

Ühesõnaga, pessimistlik tekst tulevikust ja inimkonna vaimupimedusest (mingil moel võiks seda kõrvutada Asheri rajude romaanidega kontaktidest võõraste eluvormidega). Ei saa küll öelda, et papagoi sisekõne oleks just “papagoilik”, aga omal moel mõtlemapanev küll. Peaks edasi uurima Chiangi tekste.

“The humans use Arecibo to look for extraterrestrial intelligence. Their desire to make a connection is so strong that they’ve created an ear capable of hearing across the universe.
But I and my fellow parrots are right here. Why aren’t they interested in listening to our voices?
We’re a nonhuman species capable of communicating with them. Aren’t we exactly what humans are looking for?” (lk 273)


Kommentaare ei ole: