Selline ilutekst, mis eeldaks lugejalt kaasaelamist ja õhkamist, või muidu voolaks nagu hane selga vesi. Peale sellist avalauset on selge, et mul suurt midagi loost kirjutada pole. Vaene kreeka vanamees on elanud lapsest saati Austraalias (meelde tuletuseks, et tegemist on austraalia autorite antoloogiaga) ja pole just oma õnne leidnud. Tuli kunagi koos emaga, kes põgenes millegipärast kodumaalt - ja no selge, et tol ajal oli üksikema midagi väga kahtlast. Loo teine liin neiu ja noormehega, kes läksid äsja lahku, aga nüüd siirduvad jahiga merele, et see neiule tuttav kreeklasest vanamees merele toimetada - võimalik, et nii ta lausa vedada Kreekasse (no hämaraks jäi see sümbolism). Vanamees tuletab meelde seda lapsepõlve dramaatilist merereisi uuele kodumaale ja nagu praegusel retkel selgub, jäi tollal üks sümboolne tegu sooritamata (seondub see kreeka mütlooogiaga). Mis see just on… noh, igatahes on see dramaatiline ja paatoslik jne.
Ega selliste lugude tarbimine just ülemäära rahulolevaks ei tee, lihtsalt üks järjekordne üsna hallivõitu ristike kirja ja jälle üks ilmatumalt silmaringi avardav postitus tehtud ja ma ei tea, mida kõike peaks veel kirjutama, et postitust natukenegi pikemaks venitada. Aitab, ehk?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar