19 detsember, 2016

Mari Vallisoo - Rändlinnud kõrvaltoas (1983)


Vallisool on kõiksugu müstilisi hetki, just nagu hiljuti loetud Perviku kogu puhul. Kaheksakümnendad?



Kiri

Sinule
Kaugesse linna


Meil on kevad
läind käest.
Minugi poolest
võis minna.
Täna, kui Riia mäest
tulime - tema ja tema
ja tead see kaabuga must,
kuulsin (lõhnasid pärnad
ülal) üht küsimust.
Äkitselt kõik olid kadund.
Kõik, ka kaabuga too.
Ma pidin vastama. Jah,
rääkisin siis selle loo.


Palju ei valetand.
Sinust
vaikisin
kuigivõrd.


Hüvasti Pikemalt
kõigest
kõnelen teine kord
(lk 3-4)




Lugu

See jutt
on vanast ajalehest loetud.
Ma ise olin tooaeg alles laps.
Ei tundnud tähti.
Valged juuksed soetud.
Ma olin juba kuulnud huntidest
ja muustki
laias kauges kurjas ilmas.


Seal majas metsas eemal suurest teest.
Üks vana ajaleht.
Ta pööningule
sai viidud aja möödumise eest.
Ta värv on koltunud,
ta pildid rebit.
Vii redel, roni, otsi,
alla too.


Ei ütle ma.
Ma olin tookord laps.
See neljas lehekülg.
Sealt leiad loo.
(lk 12-13)




Mineja

Supp keedetud, sool lisatud.
Liha võetud ja kondid visatud
koerte ette, et las närivad.
Kõik vastatud, mis pärivad
lapsed alati enne ööd.


Lill kastetud, kell keeratud,
rohud kibedad kõik neelatud,
kootud kindad ja kirjud vööd.


Kass söödetud, mees saadetud
kodunt, rändab ta muil mail.
Ööpimedas tunnen tuppagi -
lõhnab udu ja sookail.


Astun trepile, kuulan - kostab kui
ühe üksiku hundi hüüd.
Kostab siiani. Hingepõhjani.
Jah, minema
pean nüüd.
(lk 39)




Enne koitu

Nõnda valge.
Nii särata.
Nüüd on möödas.
On pärast.
Silmapiirilt on voolanud
päikse õhuke punagi.


On nii kustunud valge,
et see ühtki ei ärata.
Ainult mind.
Olen ärkvel
nagu elus
ei kunagi.
(lk 74)

Kommentaare ei ole: