Lugu lähituleviku otsedemokraatiast või õigemini onlinedemokraatiast. Ameerika eriväelased on Pakistanis rutiinsel missioonil kui korraga kohtuvad patrulli käigus top 10 terroristiga. Et teda kohapeal tappa aga… peab saama nõusoleku teistelt Ameerika kodanikelt. Nii toimub loetud sekundite jooksul kampaania, et saada küllaldaselt poolthääli terroristi nottimiseks (asi toimub muidugi otseülekandes (sõduri POV läbi), mistõttu Pakistani ja Ameerika ajavahe tõttu pole online just palju hääletusõigusega kodanikke - eks oluline seegi, kas ja kuidas hääletusõigus saadakse). Aga vajalik häältehulk saadakase ja viimasel hetkel õnnestub snaipril terroristile kuul pähe saata. Au ja kuulsus Ameerika sõduritele, nende avalikud võrgukontod ummistuvad nüüd uutest jälgijatest.
Et siis, lahingusäutsud ja sõjajuutuuberid kui üks viis demokraatiat teostada, kõigil on võimalik osaleda, iga hääl loeb. Sõjategevus on paratamatult veidi kohmakas aga milline otsene legislatsioon (individuaalse süütunde asemel kollektiivne süütunne)! Tekst on jutustatud onlineintervjuu vormis ajakirjaniku ja eriväelase vahel, kus sõdur seletab lahti selle missiooni toimumist. Omal moel päris usutavas laadis tekst, veeb 4.0 või 5.0 või 6.0., ikka rohkem interaktsiooni võimalusi üha rohkematel elualadel.
“And meanwhile I’m waiting with my rifle cocked and Jaques al-Adil’s head in the middle of my sights. I’ve got to admit, Jim, I was sorely tempted to pull the trigger and just live with the consequences. But I thought to myself, if I shoot now I’m no better than he is. I’m here as a representative of my country. If I shoot without a quorum of consenting citizens, as the rules of engagement demand, then I’m no longer defending freedom and democracy, I’m just another terrorist.” (lk 124-125)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar