12 detsember, 2016

Trudi Canavan - The Lost Property Room (Dreaming Again, 2008)

Järjekordne austraaliapärane lugu (sest no on selline antoloogia…) naisest, kes kaotab linnarongi oma vihmavarju. Noh, et on selline harukordne päev, kui sajabki vihma, tunneb ta takkajärgi puudust oma vihmavarjust - sellega seostuvad mitmed head mälestused jne.

Ta helistab rongiinfosse, sealt suunatakse edasi linna leitud asjade lattu. Laos võtab vastu kummaline vanem mees, kes hoiatab, et naine ei võtaks leitud asjade hulgast midagi võõrast kaasa. Noh, naine leiab sellest hiiglaslikust laost vihmavarjude sektsiooni, sealse laia valiku hulgas ta möödunud päeval kadunud kallist vihmavarju küll pole. Ja nii ta võtab seeasemel ühe tolmunud vihmavarju, pühib selle puhtaks ning kinnitab laopidajale, et leidis oma.

Mis nüüd saab - iga öö ja päev sajab. Ja selline sadu pole enam kuivavale maale õnnistuseks, vaid hakkab uputama. Kuid… tegu on lokaalse sajuga, aegamisi mõistab naine, et sajab just seal, kus tema on (kodus või tööl), mujal valitseb põud edasi. Veel hullem, viimaks paistab, et see lõputu vihm püüab teda uputada! Läbi häda jõuab naine tagasi sinna leitud asjade lattu ja siis…


Selline keskmine tekst, algab nürilt, siis keerab huvitavaks, lõpeb natuke vedelalt, või noh, didaktilis-muinasjutulikult (vähemalt on tekstist parem mulje kui esmatutvuse puhul). Võib muidugi kujutleda, kui oluline on vihma Austraalia sugusel põuamaal… ja ometi selline nuhtlus - mis põhjustatud sellest, et just sina oled valesti käitunud!

Kommentaare ei ole: