Bilenkini tekst on omamoodi antitees Dicki Wubi loole: mõlemas kohtutakse kosmoselaeva piiratud ruumides ootamatul kombel intelligentsete eluvormidega, kuid selle kohtumise tulemused on kardinaalselt erinevad. Dicki loos oli mäletatavasti olend, kes suhtles laevnikega ning kes mõne aja pärast… pisteti nahka. Bilenkini puhul aga tapmise (mida küll tõsiselt kaaluti) asemel pööratakse laeval ots ringi ning viiakse need olendid tagasi koduplaneedile ja lastakse vabadusse. Tänutäheks need olendid parandavad laevale tekitatud kahjustused, mis tekkisid vangistusest põgenedes.
Ühesõnaga, nõukogude autori tegelased läbisid intelligentsi proovi, Dicki tegelased aga… jäid ammuste maadeavastajate ja koloniseerijate tasemele. Punkt Bilenkinile? Noh, tegelikult mitte, selline koolilapselikult positiivne lahendus ei pane just edasi mõtlema. Küll on Bilenkini puhul toredad sellised moonduvad eluvormid, mis mõneks ajaks tekitasid tekstis suisa “Alieni” filmi laadse meeleolu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar