Tõeline ilukirjandus parimas hemingwaylikus vaimus ja ulmesoustis. Kunagi tulevikus kohtuvad mees ja naine, kes on arvatavalt kohtunud sadu aastaid tagasi tulevikus. Sellest on fotosüüdistus, kus nad mõlemad õnnelikult üheskoos poseerivad. Aga nad ei mäleta sellist juhtumit, ning see tekitab mõningast ebamugavust.
Ja nii edasi. Vihm, kohvik, noir. Mitte midagi ei saanud aru. Eks imetleda võiks seda ulmehemingwaylikkust, aga mis mõte sel õieti on, ei hakka arvamagi. Piinlik on niisuguseid postitusi avaldada, aga ei suuda end tagasi hoida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar