Seekordse loo probleemiks on koloniseerimiseks kasutatavad vahendid ja võtted - mis juhtub, kui vallutatud alade elanikud on nö üleprogrammeeritud ja kui nende soovitud kuulekus käheb liialt käest ära?
Larson paistab olevat viimaste aastate kõige kiidetud uustulnukast lühijuttude kirjutaja. Mingil moel mulle tundub, et tema tekstid on kui ühe vitsaga loodud (erandiks siis üks fantasylugu) - küllaga tegevust, näpuotsaga teadust ja müsteeriumi. Lugeja saab eelkõige põneva ja kiire loo, ta pole üle vaevatud tehnilise plära või tegelaste sisemiste probleemide või kultuuride kujutelmadega. Ses suhtes on see kuidagi… üheülbaline, sa loeksid justkui sarnase ehitusega tekste ja eks selline ülesehituses üllatusmomendi puudumine ei lase suurt vaimustuda (no muidugi, valdav enamus autoreid kordab vaid ennast).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar