Tekst on sarnane lumemehe looga, aga õnneks teises võtmes. Algab samamoodi sotsrealistlikus võtmes: kuidas noored taigas rännates neile tuttavasse peatuspaika saabudes avastavad, et see on ootamatult populaarne. Põhjus - küla kõrval järves arvatakse Siberi Loch Nessi koletist pesitsevat, kuna kohalikud tegid rahvaluulekogujale nalja… ja nagu ikka, leidub ullikesi, kes tahavadki seda müstilist koletist näha.
Tulemuseks on siis see, et küla ja järve täidavad kümned ja sajad agarad koletiseotsijad, kes jätavad endast maha paraja prügimäe. Aga entusiasm, see on ikka nõukogulikus vaimus, ikka on lõkkeõhtud ja hommikuvõimlemised. Koletis aga…
Mingis mõttes meenutab see tekst veidi Bulotšovi irooniat nõukoguliku elu kohta: tekst algab kenasti sotsrealistlikus ning lõpuks maabub irreaalses vaimus. See on tegelikult päris tore metamorfoos (või lihtsalt tõlgendan seda teksti vallatumalt kui autor võis seda vaimusilmas teha - kuid eks see ole lugeja õigus).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar