Lähitulevikus on ajarändamise laadis leiutatud kronosiirdamine, mis võimaldab inimteadvusi minevikku, varem elanud inimesele projitseerida. Ainult et sellise siirdamisega tagasiteed pole - sa jäädki peremeesorganismi pesitsema senikauaks kuni see sureb (juhul muidugi kui su nö olevikus paiknev teadvusetut keha elus hoitakse).
Et see kronosiire on ühesuunaline, kasutatakse seda eutanaasia (kuna maailmas on kõrge eluea tõttu sotsiaalsed probleemid) ja surmanuhtluse puhul (las räpase töö teevad teised ära). Loo peategelane on peast põrunud massimõrvar, kes oma pattude eest valib karistusviisiks siirdamise türannosaurusse. Hoolimata senikuulmata soovist on kohus sellega nõus, eeldades, et miljoneid aastaid tagasi elanud saurusel pole palju elupäevi järel (miks selles veendunud ollakse, jääb paljastamata). Kuid massimõrvar pole rumal ja peale siirdamist on tal türannosauruse abil plaan inimalge nii kauges minevikus Maa pealt ära pühkida (või õigemini süüa).
Saurusejutud pakuvad alati esteetilist rahulolu, nii ka see kergelt õudukasugemetega lugu rahuldab esmaseid vajadusi. Ja et tegemist on niivõrd suurejoonelise genotsiidiplaaniga, oh issand… Mamma mia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar