Vonnegut joonistab pildi sellest, kuidas Maa peal õilmitseb õnn ja rahu. Selleks on eelnevalt vaja rahvastik kontrolli alla saada - Maal saab elada kindel arv inimesi (näiteks USAs 40 miljonit inimest), juurdekasv peab püsima täpselt nullis; iga sünd tähendab kellegi lahkumist. Ja noh, kui (vabatahtlikult) lahkujat pole, siis tuleb sündinu hukata.
Loo probleem siis selles, et esmakordselt vanemateks saav paar saab kohe kolmikud - tähendab, et lapsed ellu jääks, peaks surma valima kolm täiskasvanud inimest. Tulevase vanema isa on valmis ühe lapse eest surema, kuid vaja oleks leida veel kaks inimest või siis tulevased vanemad peavad valima oma kolme vastsündinu seast ühe, kes jääks tänu vanaisale lahkumisele ellu. Niiet võrdlemisi keeruline eetiline probleem inimesele, kes kogeb rahvastikukontrolli halastamatut mehhanismi.
Tekst pole kirjanduslikult eriline pärl, põhiline aur läheb idee tasandile - Maal on küll nüüd võimalik elada, aga millise hinnaga. Et valitseb niisugune maapealne paradiis, siis on inimeste eluiga meeletult pikenenud, aga… on see ikka täisväärtuslik elu, kõik see nooruse- ja ilukultus? (Küüniliselt võiks öelda, et ohjaa.) Vonnegut pole kunagi rõhku pannud dostojevskilikule tegelaste kujutamisele, nii on ka see tekst rohkem telenovelalik nukumäng. Muidugi keerab autor vinti veel üle, andes aidatud enesetapule omamoodi koletisliku mõõtme - neid sooritatakse gaasikambrites (maailmasõja õudustest pole kirjutamise ajaks möödunud veel kahte kümnenditki). Kena retroulme, ei midagi jalustrabavat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar