Kui loo pealkiri on selline nagu on, siis võib oodata… vähe süngema laadiga
lugu. Ja Piirve ei peta lugeja ootusi, tema Marie on just täpselt niivõrd
segane, et… süü kui selline on. Aga jällegi, kas süüdi on ühiskond või
üksikisik.
Marie pakub nimelt inspiratsiooniteenust nendele noormeestele, kel oleks
justkui pea otsas, aga ei julge vastassooga lähemat tutvust sõlmida. Marie siis
heidab end dzotile, ta tutvustab noormeestele, milline on see naisega
lähedalolek. Asja teeb veidi problemaatiliseks see, et seda tuleb varjata
lähedaste (ehk isa ja kihlatu) eest. Mis muidugi ei lõpe nii nagu asjast
mitteteadlikud arglikud noormehed sooviksid - Marie heategevuslik töö paljastub
avalikkusele ning naine jääb ilma kihlatust kui ka põhjustab pettumust isale.
Marie otsustab aja maha võtta, kuid…
Nojah, see isakuju sissetoomine viitab õige klassikalistele valukohtadele,
mis eneseteadlikel naistel võib ühiskonnas olla. Marie pole naudingute koguja,
vaid miski segu Plathi ja Dostojevski kangelannadest. Kui pool lugu mõtlesingi,
et tegemist on omamoodi antipoodiga Ellise “Ameerika psühhopaadile”, siis
lõpupoole ongi ootamatu viide Patrick Batemanile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar