Vjatšeslav Morotško – Te teate mu nime (Diogenese latern, 1976)

Loo „pärliteks“ on peategelase sisekõned (aga samas seostub sellega loo puänt), mis nii tõsisel ja kurval moel räägivad sellest, kuidas peategelane tahaks maailma paremaks muuta, aga seni on kõik katsed untsu läinud. Muidugi, austusväärne on see, et kõigi ebaõnnestumiste kiuste (meditsiiin, astrofüüsika, mees on mitmekülgne!) ei visanud peategelane püssi nurka jätkas seda maailmaparanduse okkalist teed – seeasemel et tavainimese kombel iseenda heaoluks aega pühendada. Aga millised hingepiinad, eksole.

Kui postituse esimene lõik annab ehk mõista, et seda teksti võiks lugeda, siis tegelikult lood nii roosilised pole. Peategelane on nimelt asunud müütilise heategija Erakordne jälile, et selle abil millegi loomises viimaks õnnestuda. Aga kes või mis see Erakordne on, pole olemas ühest arvamust, ta pigem ilmub ja seejärel kaob niisama ootamatult. Ühesõnaga, loogiliselt võttes võiksime kahtlustada, et kui oled tubli jms, avaldub korraga see Erakordne sinus eneses. Milline igav lähenemine.

Huvitav, kas üks tundmatuks jääv eesti luuletaja võttis just selle loo pealkirjast oma geniaalse poeemi kirjutamiseks inspiratsiooni? Igatahes, kongeniaalne värk:

Keegi ei tea minu nime.

Keegi ei tunne mind ära.

Mu isiku taust on pime.

Mind ümbritseb salapära.

Kohata mind oleks ime.

Keegi mind kuskil ei märka.

Keegi ei tea minu nime.

Mu nimi on Veiko Märka.

ulmekirjanduse baas