Mida lähemal tänapäevale, seda
hellemaks muutub lugemisnärv ja autoril on seetõttu üha suuremad võimalused
mõne lugeja varvastel talluda (no ekredebiil hauguks vist igal teemal). Seeder
käsitleb 1937. ja 2004. aasta vahelist perioodi.
Märksõnadeks siis see, et 1937.
aastal tõukab rahvas Pätsi võimult, Teise maailmasõja puhkedes moodustatakse
sõjaline liit Läti ja Soomega, millele järgneb sõda natsidega (mhmh, eks siin
võiks paralleele tuua Tänavi looga) ning hiljem nõukogude okupatsioon ning
kaheksakümnendatel (1984?) järgneb taasiseseisvumine (Nõukogude Liit laguneb
küll alles 1991. aastal). Ohjah, ja mis kõik veel selle seitsme kümnendi
jooksul juhtus (kuldsed kuuekümnendad! olid õige rahvuslikud).
Eks sellisest eestlusest lugemine
tekitab… veidra rahvusromantilise tunde ning loo lõpuosas hakkab autor seda
veidrust lahti harutama – kuivõrd jutustaja kasutab ühe sellise eestluse kandja
kirjapandud kõnet. Muidugi, samas võib välja lugeda, et see kolmekümnendate
perioodi teistsugune lahendamine poleks niisamuti asju pikemas perspektiivis
eestluse jaoks positiivsemat tulemust andnud. Suures plaanis on tähtsaim siin
ilmas võim ja kasum ning kõiksugu rohkem või vähem vabadust rõhutavad
ideoloogiad on sellele vaid kaunistavateks rekvisiitideks.
Nagu öeldud, mida lähemal paikneb
altenatiivajalooline fantaseerimine, seda lihtsam on lugeja tuju rikkuda. No
suured tänud. Kui Seederi jutt on enamikus ulatuses üsna selline… roosamannalik
rahvusfantaasia (tähelepanu muidugi jutustajale!), siis teksti lõpp kisub
kuninga alasti. Aga kas sellest midagi muutub. Ja eks sai lugemise ajal kõvasti
pead murtud, et kes see Ernst Meel küll oli…
„Sellele kõigele vaatamata, kommunistide survele viimaks järele andes, suutis Sirk sellegipoolest nõuda välja garantiid, mis hoidsid ära selle, millest on räägitud mitmete teiste väikeste rahvaste puhul. Meie linnad said küll vilka sõjategevuse tõttu karmilt räsida, kuuskümmend protsenti Tallinna vanalinnast oli maamunalt pühitud, kuid mitte ainsatki eestlast ei karjatatud vagunitesse ega sunnitud oma kodumaad maha jätma.
See oli Sirgu viimane teene, enne kui ta oma kodu aknast „välja kukkudes“ oma lõpu leidis.“ (lk 308)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar