Kena näide nõukoguliku ulme campilikust küljest – mis siis saab, kui
tehisintelligents osutab inimloomuse vigadele? Et jutu lugeja olukorra täit
tõsidust aduks, on küsimuse all (nõukogude) geniaalne ja kõrgeltaustatud
teadlase isikuküsimus – hoolimata inimkonna jäägitust austusest leiab
tehisintelligents, et… Igor Švedov pole tolerantne ning seetõttu ei saa talle
usaldada küsimust, kus tuleks suhelda võõrtsivilisatsioonidega. Nagu tehisintelligents
sedastab, võib tolerantsuse puudumine viia selliste õudusteni nagu rassism või
fašism.
Skandaal missugune, aga tehisintelligentsi tähelepanekutes on iva ning
maailma üldsus… arvestab sellega. Võib muidugi edasi mõelda, et mis saab
sellest häbisse paisatud inimesest edasi – vaat sellest võiks sotsrealismivaba
jutu või romaani või antoloogia kirjutada (kes teab, ehk on seda tehtudki).
„Iga sõna selgesti hääldades vastas robot külmalt:
„Ükski inimene ei tohi ennast inimkonnast kõrgemale seada. Kui see nii ei ole, palun mind ümber programmeerida.“
„Jätka!“ ütles esimees.
„Arenevas ühiskonnas toimub alati võitlus arvamuste ja maitsete vahel. Kuid ainult vastaspoole seisukohtadest lugupidava võistluse kujul. Mitte ükski geenius ei tohi oma maitset teistele peale suruda. Ta võib seda ainult propageerida. Toon näite. Švedov, mis te ütlesite möödunud aasta kaheteistkümnendal detsembril Artemjevile?““ (lk 118)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar