Lugu algab õige uimaselt ning nii jäi tekst mitmeks päevaks kopitama, enne
kui proovisin juttu lõpetada. Ja noh, loo teine pool läks mõneti pööraseks, mis
vedela alguse igati kompenseeris.
Jutt siis noorest geeniusest, kes avastab juba noorena, et inimese aju
kulutab silmanägemise töötlemiseks kõige enam mahtu. Ta tutvub kooli ajal
pimedaks jäänud neiuga, ning peale doktorikraadi omandamist jõuab veidi
vanemaks saanud geenius arusaamiseni – silmadeta inimesed võiksid ülimalt
intelligentsed olla, kuivõrd silmadele energia raiskamise asemel saaks aju seda
kasutada oma omanikule hoopis otstarbekamalt. Ja nii meelitab ta pettuse abil
operatsioonilauale oma abikaasa, väites, et suudab taastada osalist nägemist.
Seeasemel likvideerib ta operatsioonide käigus naiselt silmamunad, et nii
kergemini ligi pääseda silmanärvidele. Naine ärkab narkoosist, ning tõepoolest…
maailm pole enam endine.
Ohjah, eugeenika ja meditsiinieetika ja mis kõik veel selles loos näkku
paiskub – eks muidugi Haldeman hoiatab juba avalehekülgdel, et midagi head siit
oodata pole. Või muidugi oleneb vaatenurgast – eks algul keeldus ka maarahvas
kartulit söömast. Mistõttu lugu on huvitav hoiatus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar