Omal moel on huvitav avastada, milliste nüüdisulme autorite jutte
tõlgitakse eesti keelde (Marduses olevat ilmunud 1993. aastal Beagle’i „Libahunt
Leila“?), niisiis avastasin mõningase üllatusega käesoleva autori tõlke. Kelly on
vast esimest ja viimast korda eesti keeles – igatahes ulmebaasi lugejate
reaktsioon on küll… õige tõrjuv. Jutt ise on nii ja naa, originaali kuskil
antoloogias nähes just lugema ei tõttaks (kuigi tegemist on suhteliselt lühikese
tekstiga, mis on alati kõvaks plusspunktiks Võõraga tutvumisel), aga kui
maakeeles kätte antakse, siis võib end harida ja järjekordse ristikese kirja
saada (varasematel puhkudel olen Kelly tekste igati loetavateks pidanud – see tekst
võiks kergelt ühte jalga käia ühe Kelly & Kesseli varasema looga).
Tekst on siis eksperimentaalsest kosmoselennust, mille käigus ületatakse
valgusekiirust. Varasemate loomkatsete puhul on elajad edukalt naasnud, nüüd
aga… meeskonna 50 liikmest on alles jäänud vaid üks, mis teistega juhtus… põle õieti
aimu. Ehk hüppasid laevast välja igavikku, ehk tapsid üksteist maha. Peategelane…
pole tegelikult üksi, tal on nüüd uus naine (ametlik abikaasa on üks neist
kadunuist) – see on küll kujuteldav, kuid ikka võimalik pereelu või paarisuhtes
elada. Nagu teada, on kõik peas kinni, seksis ei pea ilmtingimata kehavedelikke
või puudutusi jagama (vastupidi näiteks Kij Johnsoni ühe riivatu nägemusega).
Jutt on enamvähem intervjuuna vormistatud, kord räägib peategelane, kord
ülevalguskiirusetagune naine, mõlemad kommenteerivad kujuteldavale vastuvõtjale
teise öeldut. Nagu arvata võib, oleks kerge kahelda ainsa ellujäänu terves
mõistuses, aga… ehk ongi üle ülevalguskiirust ületades hoopis teistsugune
reaalsus. Või siis mitte, ja peategelane on hullunud.
Nagu öeldud, üllatav tõlkevalik (kuigi Kelly on angloameerika aasta parimate
antoloogiates tihe külaline, seega tegemist pole kindlasti vähetuntud nimega). Autor
püüab küll varjata teksti kõvaulmesse kuulumist (nimelt on peategelane kunstnik,
tema otseselt ei jaga seda ülevalguskiiruse teooriavärki), aga eks see on pigem
kõvaulme lugejate teetass, või siis ka neile, kes sellist laadi kirjandust
vahel tarbivad (sest kunstnik ju ometigi ei taipa kõike neid ülevalguskiiruse
finesse, eksole). Kuigi… samas see hullumise aste võiks olla niisugune, mis
võiks ehk huvi pakkuda psühhorealismi lugejatele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar