Spartacus oli omal ajal, minu nooruses, päris kõva tegija. Riigi vastu
mässaja! Orjade vabastaja! Gladiaator! Nojah, mitte et oleksin olnud Spartacuse
kaasaegne (kuigi mul oli Spartak-nimeline jalgratas), lihtsalt mõni raamat oli
toredalt seikluslik. Nüüd, vanainimesena, olen pea unustanud selle Spartacuse
värgi (ega Hollywood pole sel sajandil mõnd meeldejäävat filmi vändanud? Oli
see mingi “Gladiaator”, kuid see oli ikka midagi muud), mistõttu oli päris
retro sellest ajast taas lugeda.
Tekst on nimelt Spartacuse ülestõusu mahasurumisest - Spartacus on langenud
ning ports ellujääjaid ootab oma ristilöömist, et roomlaste väepealik saaks
nende vahel paradeerida. Loo keskmes on kaks pikalt lahus olnud venda (üks oli
gladiaator, teine karjus), kes sattusid taas kokku Spartacuse väes ja on nüüd
roomlaste poolt enne hukkamist kokku köidetud, kuid… neil õnnestub köidikutest
vabaneda… Aga…
Teemavalik tundub tänapäeva mõistes üpris eksootiline, aga eks tollases
kujutelmas oli see õige heroiline - ikkagi võitlus vabaduse nimel ja impeeriumi
vastu. Klassivõitlus anno 1926! Kuigi aegajalt kujutab autor peategelast ehk
nooremat venda võrdlemisi läilalt, on temagi käed tsiviilelanike tapmisest õige
verised. Aga noh, jutu finaal… no on traagiline!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar