Mingis meeltesegadushoos võtsin selle romaani lugemiseks, kuskilt justkui
kuulsin, et tegu on humoorika raamatuga ja sellised on alati silme ette
oodatud. Aga vastu vaatab selline vene olmeloba, vähe teravam kui Dontsova
tellisevabriku toodang (jah, kunagi olen ka neid 3-4 tükki järjest lugenud… ja
rohkem pole puutunud). Eks siit võiks ka välja lugeda looritatud
ühiskonnakriitikat, aga… see huumorivõtmes olmeloba matab hinge.
Et siis kunstnikest vanemate omapärane poeg teatab, et võtab naise. Ja et
ikka naise saaks, peab tal (õigemini neil) olema oma elamine (noormees elab
muidu vanemate ühetoalise korteri endises sahvris) – mis on tänapäeva Moskvas
enam kui keeruline probleem. Aga saja tuhande dollari eest saaks endale
broneerida ehitatavas korruselamus ühetoalise korteri. Niisiis hakkab suguselts
raha koguma, kõik nad on sellised nõukogulikud poolintelligendid ja tänapäeva
infoühiskonnalaadses olluses mitte just kõige teravamad pliiatsid. Poisi
meelehärmiks ei paista vanemate kunstilised rahateenimisoperatsioonid just
suuremat õnnestuvat, mistõttu tekib mitmeid vastuolusid nende põlvkondade
vahel, mida aga esoteerilised vanemad suudavad suuremate konfliktideta ära
taluda.
Ja nii see romaanike veereb sinkavonka oma finaali poole, täis
tobenaljakaid või halemagusaid juhtumeid. Ikka vene avara hinge suurus ja
nurjatus ja mis kõik veel. Ma saan aru, miks see lugejatele meeldib, aga
selline olmeline loba muutub mumeelest veidi tüütavaks (võrreldes näiteks…
Jelizarovi „Raamatuhoidja“ või Griškovetsi „Särk“, mis?).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar