20 veebruar, 2018

Seanan McGuire - Build Me a Wonderland (Robots vs. Fairies, 2018)


Ekstsentrikust rikkur on rajanud muinasjutulise teemapargi, kus lapsed ja täiskasvanud võivad näha kõiksugu imaginaarse maailma müütilisi olendeid - olgu need siis ükssarvikud või haldjakesed või mis iganes imeolendid. Muidugi, selle teemapargi teostamiseks on rikkur palganud posu tehnikuid, kes ta lennukaid ideid teostavad - ükskõik kui teostamatud need ka tunduvad, lõpuks leiavad teemapargi palgalised mõne imelise (ja vahel neilegi seletamatu) lahenduse.

Ainult et… niisugune ekstravagantsus neelab meeletult raha ja need pargitöötajad on leiutanud mitmeid viise, kuidas kulutusi ümber nimetada - kõik selle nimel, et see teemapark ikka töötaks, et neil oleks… soe ja kindel koht. Omaniku katsed kulusid optimeerida on seni vett vedama läinud, kuni ta viimaks toob kohale mehe, kelle tööks on hinnata teemapargi efektiivsust.

Töötajate õuduseks kirtsutab see mees iga ime peale nina ning viimaks soovitab kõiksugu hämmastavaid olendeid üldse vähem näidata (või neid teostada odavamate vahenditega) - teemapargis käiks veel rohkem inimesi, kui seal oleks näiteks rula- või lõbustuspark ja muud tänapäevased meelelahutusvõimalused. Seepeale saab ta töötajalt kõva paugu vastu kuppu ning edasi mõtlevad töötajad, mida selle teadvusetu mehega peale hakata… aga nagu selgub läbiotsimisel, ta polegi mees vaid hoopis päkapikk.

Jajah, päkapikud ja ükssarvikud ja haldjakesed ja merineitsid, ootamatult selline… nomaeiteamis. Kuid fantasy-austajana leian alandlikult, et tegelikult on päris tore sellise olendite postapokalüptilisse maailma sukelduda (mitte et sellest peaks romaani välja venitama… jutust aitab küll). Eks teksti võib ka võtta kui öko- või ühiskonnakriitilist mõistujuttu, kõik see liikide hääbumine ja valikuvõimaluste nullimine jms. Tekst pole küll nii meeldesööbiv kui hiljuti ilmunud “Hello, hello”, aga ikkagi mõnuga loetav.

Kommentaare ei ole: