Romaan on kenasti loetav ja võiks ilmuda eesti keeleski – pole küll ehk nii
klassikaline kõvaulme nagu Sündmuste Horisont ideaalis avaldada tahaks, kuid
Varrakule sobiks kenasti. On seiklusi, võõraid olendeid ja erinevaid
sotsiaalseid konstruktsioone; pole nii tõsiulme kui näiteks Leckie triloogia
(mille menuvaba avaldamine ehk peletaks Chambersi tõlkimise?).
Et kuulu järgi on tegu triloogiaga, siis paistab autoril selle romaani
puhul kuluvat palju auru just fiktiivse maailma loomisele – kõik need erinevad
peremudelid ja mitmesugused kosmoserassid, poliitikad ja laiahaardeline ajalugu.
Kui algul tundub, et Chambers jutustab eelkõige ühe põgenikust noore neiu lugu
(loogiline, sest see avab romaani), siis raamatu edenedes selgub, et otsest
peategelast polegi, laevnikest saab igaüks rohkem või vähem oma vaatepunkti
jagada, olgu nad siis humanoidid või võõrrassist või tegu tehisintellektiga
(eks sellest siis võrdlused Leckiega?), ning probleeme on neil igasuguseid
(nagu ikka, lapsepõlv on kindlaim viis ebakindluse tekitamiseks).
Lugu siis sellest, kuidas üks kosmoseruumi hüppeportaalide või ussiurgete
loomisega tegelev laev (see oli teksti kõvaulme osa, millest ma lasin kergelt
ja suurema süümetundeta üle) palgatakse suure tasu eest tegema hüppeportaali
planeedi juurde, mille kandis muidu üks eraldiseisev kosmoserass vihaselt ja lõputult
eri pooltega kodusõda peab – sest nö sõbralike kosmoserasside föderatsioon /
liit (kuhu kuuluvad ka maalastest pärinevad erinevad inimgrupid) tahab saada
ligipääsu nö naftamaardlale. Selleks on see föderatsioon võtnud enda rüppe ühe
kodusõjas osaleva fraktsiooni või õigemini klanni (kodusõja teemaks on umbkaudu
see, milline jumalik kontseptsioon on kõige õigem – mitte et tegu oleks
jumalaga, küsimus on algoritmide mustris).
Nii siis autor kirjeldab eri liikide esindajatest koosneva laevameeskonna
(mis pole õige sõna kuivõrd pooled neist on naissoost või… mitmekesisema
soolise konstruktsiooniga). Meeskond on pikemat aega koos tegutsenud ning igati
ühtehoidev ja veider: muidugi on tegu ikkagi erinevate isiksustega, kel on eri
probleemid jne. Niisiis asub laev pikale (kuid loodetavalt tulutoovale) teekonnale
sinna föderatsiooni äärealale, uute liitlaste juurde kodusõjatsooni ning teel
sinna juhtub seda ja teist ning reaalset ülesannet sooritades tabab mõnigi
keeruline üllatus.
Romaan kui selline on minu meelest ka eraldivõetuna loetav, kuigi sel puhul
oleks veidi kahju, et autor on niipalju auru kulutanud selle ulmelise maailma
loomisele, seeasemel võinuks siis veel rohkem… tegevust olla. Igal juhul ei
lõppe tekst just cliffhangeriga (muidugi, kuidas kellelegi (see on teise
romaani teema); aga pigem võiks seda pidada üsna roosamannalikuks, mis ehk
olekski minu poolt suurem kriitika) ja seega tõlkimisel poleks ehk suuremat
kartust, et kui tõlge eesti lugejaid ei leia, siis poleks kirjastuse poolt pika
hambaga triloogia edasi tõlkimist, et asi ebaloomulikult poolikuks ei jääks
(Pierre Pevel… Anne Robillard…). (Ja no tõlke abil saaksin ise vähe selgemaks
niisuguse tähtsa aspekti nagu kui veidrad võõrrassid (koondnimega „sapient“)
siis Chambersi maailmaruumi asustavad, igal juhul on need… värvikad.)
Nagu öeldud, siis päris palju on kirjeldatud erinevaid sotsiaalseid
mudeleid, kuidas toimivad need võõrad ühiskonnad ja väiksemad üksused nende
sees. Oma osa saab ka mitmeks jagunenud inimkond kui üks nooremaid
kosmoserasse, mis olude (ehk endi põhjustatud ökoloogilise katastroofi) tõttu
oli sunnitud Maalt põgenema (rikkurid asutasid Marsi; hall mass läks
põlvkonnalaevadega kosmosse triivima; erilised traditsionalistid jäid Maa
orbiidile ootama asjade paranemist) ning keda väikese avansina on pisivennana vastu
võetud suuremate rassidega ühte liitu. Ja nagu ikka, on igas rassis oma head ja
vead, lurjused ja pühakud jne. Ning muidugi tehisintellekti küsimus. Ja
kloonimine. Ja mõndagi veel.
Ühesõnaga, mõnuga lugemist siin on; õnneks pole tegu üüratu tellisega. Ehk
pakub rohkem huvi neile, keda rohkem huvitavad, ee, mõistuslike olendite
vahelised suhted (eks küsimus on, kuivõrd need on taandatavad puhtinimlikele
probleemidele): lisaks rasside omavahelistele värkidele on siin tegemist ka
rassidevaheliste värkidega (seda vahel ka õige kelmikas võtmes).
“After all, Humans reacted differently to coupling than she did. Didn’t their brains get overloaded with chemicals afterwards, way more than normal people? Aandrisks bonded through coupling, too, but Humans - Humans could get crazy over it. How else could you explain a sapient spieces that had overpopulated itself to the point of enviromental collapse? This was a people that had coupled themselves stupid.” (lk 275)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar