Üpris hea lugu sellest, kuidas Maale saabuvad tulnukad. Mitte sellised, kes
hakkaksid Maad endale anastama ja inimesi kütuseks tarbima, ei, on hoopis
sõbralikud ja abivalmid tulnukad. Ehk isegi liialt abivalmid; võibolla võiks
nendega suhtlemist nimetada… koletult tüütuks. Nimelt on tulnukatel kõigest oma
arvamus ja nende arvamus on ainuõige. Milline auto ja milline film on kõige
parem. Kellega pead abielluma ja millise elutoa sisustama. Milline lill on
kõige ilusam jne jne. Inimeste arvamus või mõte, et vaidluses leiab tõe, neid
ei huvita. Ühesõnaga, vähesel määral saab suhelda, aga pidevalt ninapidi koos
olles (sest tulnukatele meeldib siin ja nii tuleb kõiketeadvaid tulnukaid üha
juurde)... läheb hing väga täis.
Aasta möödudes tutvustavad tulnukad inimkonnale oma kosmose rändamise
tehnikat. Inimkond võtab selle kõhklematult kasutusse - nad ei hakka seda
katsetamagi, vaid kohe asuvad ehitama suuri reisilaevu teistele planeetidele
jõudmiseks. Ja neil planeetidel avastavad nad…
Ehk siis lugu sellest, kuidas saada jagu inimkonna hädadest - sõjad, nälg,
ülerahvastatus, rassism jms. Vaja on… tõuget. Üpris mõnus ja rahulik lugemine,
autor jääb üsna väljapeetuks ega kuku loopima jämekoomikat. Muidugi on tekst
ameerikakeskne, aga ehk nii mõnedki inimlikud omadused on enam kui
universiaalsed. Tänapäeva ühiskonna tingimustes oleks veidi keeruline ette
kujutada niisugust teksti… nii vähese küünilisusega, aga eks külma sõja ajal
oligi elu lootusrikkam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar