Laurik on jutuga osutanud Eesti
Suurele Eksistentsiaalsele Probleemile: Lätis on alkohol odavam kui siin ning
häda ajab härja kaevu. Kui odavat õlut on vaja, siis kõlbab selle saamiseks pea
ükskõik milline meetod.
Nii on korraga hakanud
Lõuna-Eestis liikuma zombid, kes/mis järavad ettejuhtuvaid inimesi ning
seetõttu osutuvad üsna ebameeldivateks ilmakodanikeks. Nagu selgub, on võimalik
zombit telepaatia abil veidi mõjutada („ära söö mind ära!“), nii on üks
keskkoolineiu kaasatud peale kiiret väljaõpet ühte sõjaväeoperatsiooni, mille
eesmärgiks on kuskil pärapõrgus võimalik zombipesa hävitada. Aga hambuni
relvastatud sõdurid pole valmis selleks, mis neid ees ootab.
„Värske õhk võib ju haisu hajutada, kuid mida teha siis, kui su silme ees virvendab nägu, millelt osa nahka on koorunud, naha all paistmas läikivpruunikas kiht. Juba ainuüksi vaatamisest on aru saada, mil moel see su nahale kleepuks, libeda, kuid halvasti mahapestava kihina kõike kataks. Mõned neist võitluses viibinud elututest polnud enam kaugeltki uued. Mu jalge ette veeres maha löödud pea ning kui need kehast eraldunud hambad mu sääre poole küünitasid, roomas suust välja kolm rasvast vakla.“ (lk 101)
Neiu peab nüüd ise selles
zombidest kubisevas metsas hakkama saama. Tundub, et miski juhib neid surnuist
äratatuid.
Autor on püüdnud ühendada
folkloori ja moodsat zombindust – umbes nagu hiljuti „Värava“ avaldanud
Kivirüüt. Mõlema teksti puhul ei hakka minu jaoks õieti tööle see tänapäeva
Eestis avalikustuv zombindus, eriti see põhjendus, mil viisil need siin
tegutsema asuvad. Küllap on Kivirähki „Rehepapp“ eesti tumedama folkloori
kasutamise sedavõrd solkinud või kivistanud, et kõiksugu moodsad lisandused
mõjuvad üldjuhul võõrkehadena.
Omal moel võib seda juttu võtta
ka üleskasvamisloona ehk kuidas läbi kõiksugu jõleduste ja jälkuste sirgub
tütarlapsest neiu. Milline see täiskasvanute maailm tegelikult on. Või noh,
kuhu õieti tasub hambaid sisse lüüa.
Tekst on muidugi loetav Reaktori lehelt.
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar