Peale Yangi teksti mõjus see lugu
vähe värskema tuulepuhanguna, oli vähemalt traditsiooniline fantaasiavestmine.
Et siis Bangladeshi miljonär satub kokku džinniga (jajah, Hossain on hiljem
veel ühe džinniloo avaldanud) ning viimaks tahab see miljonär tollelt mõne
soovi täitmise saada. Aga raha ega naisi pole vaja, neid on niigi küllalt.
Džinn ei saa surematust pakkuda, see on ikka jumala rida. Lõpuks soovib mees
teada saada mõnd ilmatumat saladust.
Džinn otsustab ta viia iidsesse
linna, mis on mattunud tsivilisatsioonide alla. Nad hakkavad maa alla laskuma,
mööda iidseid käike, kuhu arheoloogid pole veel sattunud. Peagi tammuvad nad
tundide kaupa inimeste eelkäijate kontidel … keda kõiki selle iidse linna
ehitusel kasutati. Kuid džinn viib õudusest haaratud mehe üha edasi …
Noh, plusspunktid kindlasti
Bangladeshi olude kasutamisest, eks siin leidu ka midagi islami mütoloogiast.
Need inimsoo eelkäijate kondid ja nende kasutamise lugu on omal moel samuti
huvitav. Aga eks see kõik läheb viimaks niisuguseks poeetiliseks kirjanduseks
või nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar