Lühike tragikoomiline lugu
sellest, kuidas tule kasutamine inimkonnani jõudis (homo sapiens, eksole), tänu
millele nad elasid üle jää-aja … aga neandertallased mitte. Nimelt üks
uudishimulik neandertallane avastas, et kui puutükke hoolega ja kaua üksteise
vastu hõõruda, tekib tehislik tuli (no tuli ongi nende jaoks tehislik, see
tekib äikesetormide tagajärjel). Ta näitab seda imetrikki oma hõimukaaslastele,
need satuvad paanikasse ning pagendavad mehe hõimust – neil ei ole vaja
koopasse lõket või viisi, kuidas vett soojendada. 
Pagendatud mees proovib õnne
teiste neandertallaste hõimude juures, aga ei midagi. Viimaks jõuab ta homo
sapienside juurde, kes on neandertallaste jaoks parajad opakad ja ullikesed.
Nojah, nendega jõuab ta kaubale ning edasi läheb nagu läheb (ehk idanema hakkab
homo sapiens sapiens).
Kui eelnevalt sai mainitud
„tehislikku tuld“, siis autorile on selliste oskussõnade kasutamine kiviaja
inimeste kõnes üheks lemmikuks võõritusvõtteks – nii räägivadki tollased
inimolendid kui 20. sajandi inimesed. Millele vastukaaluks on siis
konservatiivne vaimupimedus. Eks autor teenib plusspunkte ka neandertallaste
nimevaliku eest: seal tegutsevad Ug, Og, Ag, Yug ja Yeg. Loos leidub ka väike
võrdõiguslikkuse killuke, kui üks naine seab kahtluse alla päikesejumala
meessoost päritolu … nojah, ta saab selle eest nuiaga vastu pead.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar