Eesti kirjandusest
1. Indrek Koffi uitmõttepäevik „Võimalus jääb“, Härra tee & proua Kohvi, 2019.
Alati see meeldida püüdmine ja usku on vaja.
2. Kai Aareleid “Salaelud”. Varrak, 2018.
Nii paljuski üldse mitte minu teemad. Aga samas siiski jälle laitmatult kirjutatud, ei saanud igal leheküljel tõdemata jätta. Kuidas selle süütusega siis ikka on, jäi vast mõttesse kõige enam ... küsimusena.
13. Ketlin Priilinn „Liiseli võti“. Tänapäev, 2008.
3. Jan Kaus “Enne kui unisusest saab reegel”. Post Factum, 2018.
Raudteejaam täis möödanikku läinud elu jälgi oli üks neid kujutluspilte, mis alles üsna hiljuti silme ette kerkis, pidin otsima, enne kui selle allikas meenus. Ja tänu sellele otsingule on nüüd see raamat seotud tihedalt kujutluspildiga sellest samast raudteejaamast, mis on Aegviidu oma, nagu selgus, varasemal ajal ja ühest poisist, kes on Jan Kaus ja kes lebab raudteejaama teisel korrusel oma voodis, väljas on suvine öö koos kõige selles sisalduva võitmatusetunde ja hämara hakul jahile tõttava kiskja erutusega, ja selles samas öös, vaevu meetrit 4 silmad pärani magavast lapsest, õhukese laudseina taga, kord tähtede all, kord pilvede pimeduses, kord ühes või teises faasis kuu kahkjas kumas, tuksuvad suurte ja võimsate diiselrongide mootorid rööpaid, liipreid, seinu, klaase, õhku, voodeid, südameid ja trumminahku väriseva paneva hooga. Tuksuvad kohalt veereda, tuksuvad kõigisse Liidu suurtesse linnadesse, lõka-lõka mööda linnuteed kaugele, mõõdavad oma ratastega universumi mõõtmatuse mõttega haaratavaks kokku, võtavad kaasa ja jätavad maha ühekorraga...
Tegin sest raamatust ilusa pildi, valgete õitega.
9. Eeva Park „Lõks lõpmatuses“. Tänapäev, 2003.
Mäletan, et olin vägagi meeldivalt üllatunud selle loomulikkusest, tihtipeale on eestikeelsetel originaalidel sedakanti žanri puhul kuidagi kunstlik maik man, aga Eeva Parki kirjutatu mõjub orgaaniliselt ja teksti võlu ei seisne pelgas süžee kokkupanemises vaid omab eraldiseisvat isikupärast lumma, kuidagi nii.
8. Viivi Luik “Varjuteater”. Eesti Keele Sihtasutus, 2010.
Siit meenub praegu esmalt vast just see koht, kus räägitakse kirjutamisest ja piinlikkusest (või oli see häbi?). Igatahes sellest umbes, et kirjutades ei saa jääda seltskondlikult ontlikuks vaid tuleb välja öelda see, mis isiku tasemel võttes piinlik oleks, vms. Ah, juba unustasin, kuidas see täpselt oli.
16. Kerttu Rakke „Häbi“. Mitu Juttu, 2018.
19. Rein Põder „Savimäe“. Eesti Raamat, 2017.
Oli mis oli, aga see, et see järv põhimõtteliselt satelliitpildilt leitav on, on omamoodi boonus. Nõnda on Savimäe paratamatult imaginaarsele Eesti kaardile kantud.
20. Eevi Tael “Lapse silmadega vanast Narvast”. Varrak, 2005.
Üks neid ajarännuraamatuid. Vana Narva on jälle üks neid kummalisi asju, mis on olnud, kuid on täiesti kadunud ja pealtnäha ilma järgnevuseta, aga ometi on olnud... ma olen mälestusteraamatute võlust ja populaarsusest täiesti aru saama hakanud vist.
32. Mathura „Jääminek“. Allikaäärne, 2016.
See majake seal talvises eraldatuses ja külm ja rõske ja raske ja pime ning ometi suurte veemassiivide võim, inimesed, kes justkui kaldajärsakuna lagedaks uhutud, midagi on ja ei ole ka, aga ikka on nii vist, et kui ütled meri või mets või surm, siis juba need sõnad iseenesest jäävad meelde.
35. Agu Sisask „Kummalised seosed“. Tänapäev, 2009.
Peaks Käbi Lareteid lugema, muuhulgas.
36. Agu Sisask „Mõrv Jaapanis“. Perioodika, 1994.
37. Agu Sisask „Mägi ja lehvik“. Eesti Raamat, 1985.
38. Agu Sisask „Yumiko“, Pegasus, 2002.
43. Mairi Laurik „Mina olen Surm“. Tänapäev, 2016.
44. Erik Tohvri „Ühe katuse all“. Varrak, 2014.
45. Tõnu Õnnepalu „Pariis“. EKSA, 2019.
17. Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal”. SA Kultuurileht, 2018.
Mäletan seda, kuidas ma seda supi asja kohe üldse välja ei jaganud. Nomuidugi, tuleb välja, et supp ei ole üldse mehelik. Vatsiis.
25. Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”. Varrak, 2019.
26. Mudlum “Linnu silmad”. Eesti keele sihtasutus, 2016.
27. Tia Navi "Väike armastuse lugu". Päike ja pilv, 2018, illustr. Kadi Kurema.
Tundus tol hetkel, Selveri raamaturiiuli ees seistes, mil selle kiirelt läbi lugesin, kuidagi midagi olulist tabavalt liigutav. Iseenesest lihte lugu ja väikelastele, kindapaarist, aga tundus ... meisterlik.
28. Tõnu Õnnepalu „Aaker“. EKSA, 2019.
Esimene Õnnepalu siis lõpuks. Noh, pärast Piiririiki. Esimene mõtisklusõnnepalu. Saan aru, et väliseestlasena võib mõnevõrra karvad turri ajada. Aga ma ise mõtlen seda, et mõtisklusõnnepalu on kuidagi nii, et Õnnepalu mõtiskleb. Seega las olla mõtisklusvabadus ja seostevabadus. Loed ja noogutad, et ah nii see mõtisklusõnnepalu siis mõtleb. Nopid midagi kui tahad (tsitaate võiks iseenesest lõputult noppida, kui tahta), kui ei nõustu, siis jätad nõustumata jne. Kuigi unustada ei tohi siiski ka, et tegelikult on see ikkagi raamat, ülekäidud, stiili vormitud ja nii edasi. Isiklik ja umbisiklik ühekorraga.
29. Carolin Kuuskmäe „Ekraani taga“. Varrak, 2019.
Väga siiralt super superkangelane, selline fännikirjanduslik siirus, eksole.
16. Kerttu Rakke „Häbi“. Mitu Juttu, 2018.
30. Doris Kareva „Sa pole üksi“. Verb, 2011.
Huvitavalt destilleeritud, mõtlen tagantjärele, aga mis täpselt ei oska öelda.
47. Maarja Pärtna „Vivaarium“. Elusamus, 2019.
See, et miski jääb alati pildilt välja ja et jõgi, millesse tahtsin teist korda astuda on ära kuivanud.
Esimesega on, et nii on, jah. Võiks isegi öelda, et pildilt välja jääva otsimine on mul isiklik hobi vms, mitte et ma selles kuidagi eriti osav oleks – alati avastan hiljem, et märkamata jäi. Ja see jõe asi on lihtsalt nii mõnusalt mitmekihiline. Arutlegem pealegi siin ühe käe plaksu üle, aga kõik see kahvatab võimaluse kõrval, et käed sootuks otsast kukuvad.
48. Timo Maran „Metsloomatruudus“. Elusamus, 2019.
Mõnusalt metsane ja vahetu, vast.
51. Paul Raud „Kellata torn“. Tänapäev, 2019.
Oi, mulle meeldib aegade ja fantaasiate segadik ning võimalus ära tunda Tallinnat jms on puhtalt eestikirjanduslik nauding (isegi kui autor ise Tallinnale mitte ei mõelnudki, no see juba siis tema viga). Aga samas muidugi peab leppima ka sellega, et ikka kummitab teatav visandlikkus ja ikka ei tõmba päris nii endasse ja ei ole päris nii nüansirikas ja läbikoetatud kui oskaks unistada.
52. Piret Raud „Verihurmade aed“. Tänapäev, 2019.
Sama nagu eelmise kommentaari lõpp. Ühest küljest mõnusalt mitmetahuline ja tegelaskirju ja lahtine. Aga teisalt jäävad taimed pinnapealseks, ei ole ei poeetiliste ega populaarteaduslike tähendustega jõutud lugeja närvilõpmeid kirjandusliku terviklikkusega kõditama, paljalt vereurmarohul ja militarisel ikka päris ei mängi välja ning ka tegelaste ja olukorra komplekssus jääb siiski nüansivaesemaks kui loota tahaks, samas olles jälle kohati otsesõnuväljaütlevam kui vaja. Seega tahaks öelda visandlik, aga tegelt üldse ei taha, sestnoh, mis õigusega?
Väliskirjandus
46. Keigo Higashino „Andunud kahtlusalune“. Tänapäev (2017) tlk Margit Juurikas.
39. Robert Silverberg „Valitud teosed. 2, Öösse kaduv tee“, Fantaasia, 2016.
40. Robert Silverberg „Valitud teosed. 3, Märkmed eel-dünastilisest ajastust“, Fantaasia, 2018.
41. Robert Silverberg „Valitud teosed. 1, Tähehiiglaste orjad, Fantaasia, 2016.
Selline kronoloogilises järjestuses kirjaniku arenguloo-kogumik on nii mõneski mõttes erutav lugemine.
42. Michel Houellebecq „Elementaarosakesed“. Varrak (2008) tlk Indrek Koff.
58. Robin Hobb “Saatuse laev” (472+384 lk), Varrak 2013-2017.
18. Robin Hobb “Võlulaev” (352+464 lk), Varrak 2013-2017.
23. Robin Hobb “Hull laev” (416+428 lk), Varrak 2013-2017.
33. Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada“. Post Factum 2018, 146 lk.
34. Sheila O'Flanagan „Kadunud naine“. Varrak 2017, 366 lk.
21. Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”. Tänapäev (2016, 192 lk), tlk Erle Nõmm.
22. “Usbeki Muinasjutte” Sarjast Saja Rahva Lood - „Rustam ja Valge Koletis“ Eesti Raamat (1977), 26 lk, tlk Haljand Udam, illus. Tiiu Allikvee
Saja rahva lood on alati kindla peale minek, nii palju peaaegu et olemuslikke mäluradu. Selles Rustami ja Valge Koletise loos mäletan ikka ja jälle kõige selgemini seda känd-vanameest, kes selga istus ja rõhus ja rõhus ja rõhus ...
24. Leïla Slimani “Hällilaul“. Tänapäev (2018, 168 lk), tlk Sirje Keevallik.
31. Emelie Schepp „Delta-väljakutse“. Hea Lugu 2018, 393 lk.
4. Han Kang "Human acts". Hogarth (2016), 226 lk, tlk Deborah Smith.
Lõuna-Korea sentimentaalsus ... Aga tegelikult mõtlen praegu, piinlik küll, rohkem sellele, mida Deborah Smithi tõlgete kohta lugesin ning sedagi peamiselt Taimetoitlasega seoses. Seda siis, kuidas ta algteksti on selguse mõttes täiendavalt peatükistanud, kuidas ta on võtnud otsuse lisada omadussõnu, mis teksti ingliskeelsele lugejale värvikamaks muudaksid jms. Aga tegelikult pole muidugi raamatu enda lugemise elamus ka kuhugi kadunud ja üsna kindel, et nii mõndagi ujub sealt tulevikus jälle mõttesse ... see laibalehk ei haju nii kergelt.
5. Kazuo Ishiguro “Maetud hiiglane”. Varrak (2017), 320 lk, tlk Krista Kaer.
Ishiguro The Unconsoled on siiani üks raamat, mis mulle tihti meenub ja millele palju tagasi mõtlen. Mõtlen Sophie ja ta vanaisa loole, mõtlen Borisele koos tema kujuteldavate võitluste ja mängijaga number üheksa, mis jäi vanasse korterisse maha, mõtlen Brodskyle ja tema haavale, mida ta ikka ja jälle lõputult hellitab... Aga Maetud hiiglasest pidin rääkima. Siingi on Ishiguro suutnud põimida magusvalusat, igatsuslikku, paratamatut nõnda, et see jääb mõttesse kinni. Unustuse head ja halvad küljed armastuse ja vihmaise kontekstis... ja kuidas selle lõpuga ikkagi oli. Arvan, et tahan seda mingi hetk uuesti lugeda, mulle meeldib, kui tekstid on säherdused, et jäävad kummitama, köidavad mõtet ja tunnet takkajärgigi nõnda, et lähedki jälgi pidi tagasi vaatama, mis märkamata jäi...
6. Margaret Atwood „Teenijanna lugu“. Eesti Raamat (1993), 272 lk, tlk Ann Alari.
7. Arkadi ja Boriss Strugatski „Marslaste teine sissetung“. Fantaasia (115), 102 lk, tlk Linda Rajand.
10. Merete Mazzarella “Vanaemadest ja lastelastest: täna õhtul mängime ...”. Varrak (2018, 216 lk), tlk Kadi-Riin Haasma.
12. Doris Lessing “Vanaemad”. Sihtasutus Kultuurileht, 2012 (55 lk), tlk Krista Kaer.
14. Dan Simmons “Heeliksi orvud”. Fantaasia (2017), 151 lk, tlk Külli Seppa ja Tatjana Peetersoo.
Mäletan, et see tekitas kuidagi sooje tundeid Shakespeare'i loomingu vastu, seline ulmeline kummardus klassikale.
15. Jenő Rejtő “Karantiin Grand Hotelis”. Eesti Raamat (1990, 127 lk), tlk Edvin Hiedel.
Hea situatsioonikoomika on hea.
49. J. M. Ilves „Nukumaja“. Post Factum 2017, 233 lk, tlk Tiina Maripuu.
50. J. M. Ilves „Lõppmäng“. Post Factum 2017, 271 lk, tlk Tiina Maripuu.
Suvepuhkus
11. Robert Jordan „The Eye of the World“ (Wheel of Time 1). Orbit 1990, 814 lk.
53. Robert Jordan „Lord of Chaos“ (Wheel of Time 6). Tor Fantasy 1995, 1011 lk.
54. Robert Jordan „The Fires of heaven“ (Wheel of Time 5). Tor Fantasy 1993, 703 lk.
55. Robert Jordan „The Dragon Reborn“ (Wheel of Time 3). Tor Fantasy 1991, 699 lk.
56. Robert Jordan „The Shadow Rising“ (Wheel of Time 4). Orbit 1992, 1031 lk.
57. Robert Jordan „The Great Hunt“ (Wheel of Time 2). Orbit 1990, 707 lk.
Tõdesin, et teisele ringile minnes on täiega tšill. Ja samas tundubki vist, et on päris hea lugeda nõnda, et esimesel ringil vaatad unenägudest ja pahalaste tegemistest pigem diagonaalis üle ning keskendud seiklusele, sest on ju ikka vaja teada, mis lõpuks saab ja mis lõppude lõpuks saab. Teisel ringil on siis mõnusalt palju avastada seda, kui paljut varakult ära vihjatud ja pildiliselt olemas on ning kuidas juba alguses tegelased oma tervikule truud on. Samuti on teisel ringil rahulikult aega kirjeldustes ringi vaadata ning Lugardi kõrtsilauliku salmikesi viisistada (A girl from Lugard came to town, to see to see to see ...). Sellel teisel ringil hakkad siis kahetsema, et Jordanil polnud rohkem aega viimistleda ja et lorilaulude salmikesed vähe poeetilisemalt kokku pole pandud ja üldse igasuguste kõrvallugude ja lugude sees lugude ja mikrotegelaste tarbeks pole jätkunud eraldiseisvad kirjanduslikku auru nii palju, kui võiks. Ent arusaadavalt muidugi ei oleks siis mingit WoTi tervikuna olemas, hea kui esimene osa oleks. Seega, kõigest hoolimata tunnustustväärt maht, haare, terviklikkus ja kirjutamiskiirus. Mitte, et kõikvõimalikes arvustustes ette heidetud kriitika enamuses täiesti tõsi ei oleks. Aga eks ka enamus kiidusõnu ole täiesti asjakohased. Ahjaa, kusjuures, nõnda rahulikult WoTi maailmas ringi loiderdades hakkavad ka peategelaste seikluskaared kuidagi paremini paika loksuma, mõõtkava loksub paika ja mis peamiselt häirima jääb ongi lihtsalt liigne hulk pidevaid kordusi, nii taustade meeldetuletamise kui väljendite korrutamise osas.
Ahjaa, WoTi aastaajalisus on midagi minule. Soojad lumeta talved, mis meil siin viimastel aastatel olnud, need meenutavad alati seda kevadet, mis ei tahtnud tulla; suvised kuumalained jälle seda suve, mis ei tahtnud lõppeda jne.
Ja viimaks mõnda neist, mis pooleli jäid, neid oli oluliselt rohkem kui kaks ... ajanappus.
A. N. Wilson „Viktoriaanid“. Varrak, 2018.
Mulle väga meeldib selle haare, jällegi. Muidugi tingib ka teatava skemaatilisuse, paratamatult, aga ilmselgelt jäi autorist Head Readil mulje, et ta võiks möödaminnes ka kümne köite jagu Viktoriaanidest jutustada. Nõndasiis on see teatava tervikliku või kõikehõlmava ülevaate katse ja sedasorti lai haare on minumeelest ka väärtus omaette, paigutuvad mingid tegelased ja asjad konteksti ning selle perioodi kirjanduse tähtsamaid teoseidki on sekka mainitud.
Elli Radinger „Huntide tarkus“, Tänapäev, 2018.
Jällegi, huvitav lugemine. Ning unustage see alfaisase teema hundikarja näitel ära.
Aplaus sellele, kes lõpuni jõudis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar