21 jaanuar, 2020

Ray Bradbury – Tasuta muld (Kaleidoskoop, 2000)


Kalmistuteemaline õuduslugu ehk mis saab kompostist, mis surnuaias aja jooksul paratamatult tekib. Üks asi on lilled ja puulehed ja muu selline, teine asi aga ümberkaevamiste käigus tekkiv nö mullaga segunenu.

Selles loos pakub elupõline kalmistuvaht (õigemini küll kinnistu omanik ja teenusepakkuja) sellist kompostmulda tasuta. Siit hargneb muidugi küsimus, et mis … peale mahamatmist maetust õieti saab – aga eks see ole igaühe enda uskuda, kas teispoolsus või haudade rahu või siis haud on lihtsalt märk olnust (inimene elab senikaua kuni teda mäletatakse – huvitav, keda me unustanud oleme?). Igal juhul, üks noormees tulebki otsima enda aialapi jaoks tasuta mulda, ning jääb mõneti veidra surnuaiaomanikuga vestlema – tema mälestused haudadest ja nendega juhtunust. Mille tagajärjel see tasuta muld …

Lugu iseloomustab ehk mõneti painajalik atmosfäär, „Lohe“ anekdootlik kergus jääb vast taamale – mitte et jutt oleks raskelt loetav. Loo lõpp kisub vähe müstiliseks, eks see olene eelkõige lugejast, kuidas tal suhted teispoolsusega ja mida niisugusest lõpust välja lugeda. Võiks rääkida retroulmest või vanaulmest (tekst küll ilmunud 1996. aastal!), kuid Bradbury pole õnneks kaabust jäneste välja punnitaja – no kirjutab paremini kui keskeltläbi klassikaline tuntud ulmeautor.


Kommentaare ei ole: