Kalmistuteemaline õuduslugu ehk
mis saab kompostist, mis surnuaias aja jooksul paratamatult tekib. Üks asi on
lilled ja puulehed ja muu selline, teine asi aga ümberkaevamiste käigus tekkiv
nö mullaga segunenu.
Selles loos pakub elupõline
kalmistuvaht (õigemini küll kinnistu omanik ja teenusepakkuja) sellist
kompostmulda tasuta. Siit hargneb muidugi küsimus, et mis … peale mahamatmist
maetust õieti saab – aga eks see ole igaühe enda uskuda, kas teispoolsus või haudade
rahu või siis haud on lihtsalt märk olnust (inimene elab senikaua kuni teda
mäletatakse – huvitav, keda me unustanud oleme?). Igal juhul, üks noormees
tulebki otsima enda aialapi jaoks tasuta mulda, ning jääb mõneti veidra
surnuaiaomanikuga vestlema – tema mälestused haudadest ja nendega juhtunust.
Mille tagajärjel see tasuta muld …
Lugu iseloomustab ehk mõneti
painajalik atmosfäär, „Lohe“ anekdootlik kergus jääb vast taamale – mitte et
jutt oleks raskelt loetav. Loo lõpp kisub vähe müstiliseks, eks see olene
eelkõige lugejast, kuidas tal suhted teispoolsusega ja mida niisugusest lõpust
välja lugeda. Võiks rääkida retroulmest või vanaulmest (tekst küll ilmunud
1996. aastal!), kuid Bradbury pole õnneks kaabust jäneste välja punnitaja – no
kirjutab paremini kui keskeltläbi klassikaline tuntud ulmeautor.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar