Sünge ja poeetiline lugu lapsest,
kes soovib nende maailmu räsiva kodusõja lõppu – et tema on kaotajate poolel,
siis ootab ta üht vägevat võitu mässuliste üle, mis aitaks Impeeriumil taas
jalgele tõusta. Aga Impeerium kaotab ja kaotab lojaalseid planeete ning lõppu
sellele pole – sõda on hoopis tüdruku planeedile jõudmas.
Aga et lugu ikkagi õieti galaktiline
oleks, siis see laps on enese ja teiste teadmata üks õige eriline inimolend …
ja ootamatul kombel tal olekski võimalus anda jaksu mässuliste peatamiseks. Kuid
… sellel on muidugi õige ränk hind.
Et siis vietnamimaiguline Xuya
lugu kaugest ja verisest tulevikuilmast, kus inimkond on jagunenud kaugetele
planeetidele ning õnne ja heaolu otsingul vanaviisi edasi kakleb ja enda
paremust maksma paneb. Tekst on igati dramaatiline – sõjakoledused ja häving läbi
noore tüdruku silmade – aga samas paneb veidi kulmu kergitama jutu selgroog
selle tüdruku väljavalitusest, see on nagu … veidi jaburalt fantastiline või
deus ex machina. Muidugi, nagu sissejuhatusest lugeda saab, on tegu järjega
jutustusele „On a Red Station“, mistõttu on ehk oluline juba varem ära öeldud
ja seepärast ei mõjuks kangelanna olemust ehk nii sulest imetuna. Noh, seda
teksti mul kahjuks käepärast pole.
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar